Raamat ja Kuu

Ursula K. Le Guin - the Tombs of Atuan

2012-03-06T22:25:00.002+02:00

And she could not remember. What was the good in remembering? It was gone, all gone.

She danced for the unseen spirits of the dead and the unborn and as she danced the spirits crowded the air around her, following the turn and spin of her feet and the slow, sure gestures of her arms.

When she breathed the drug-fumes to dance at dark of the moon, her head grew light and her body was no longer hers; then she danced across the centuries, barefoot in black robes and knew that the dance had never ceased.

What had they been saying? She could not remember. She never seemed to say what she had intended to say to the prisoner. He always confused her with his talk about dragons, and towers, and giving names to the Nameless, and wanting to stay alive, and being grateful for her cloak to lie on. He never said what he was supposed to say.

The Earth is beautiful, and bright, and kindly, but that's not all. The Earth is also terrible, and dark, and cruel. The rabbit shrieks dying in the green meadows. The mountains clench their great hands full of hidden fire. There are sharks in the sea, and there is cruelty in men's eyes.

She opened her eyes to a golden light, and smelled the pungency of sage. A sweetness came into her as she woke, a pleasure that filled her slowly and wholly till it overflowed, and she sat up, stretching her arms out from the black sleeves of her robe, and looked about her in unquestioning delight.

Living, being in the world, was a much greater and stranger thing than she had ever dreamed.

There was a joy in her that no thought nor dread could darken [---].

'Yes. I thought, perhaps you could just...'
'Summon up a supper,' he said. 'Oh, I could. On golden plates, if you like. But that's illusion, and when you eat illusions you end up hungrier than before. It's about as nourishing as eating your own words.'

'Your magic is peculiar,' she said, with a little dignity of equals, Priestesss addressing Mage. 'It appears to be useful only for large matters.'

She stood thin and very straight in her torn, dirt-stained gown and cloak of black. 'All I know is of no use now,' she said, 'and I haven't learned anything else. I will try to learn.'
Ged looked away, wincing as if in pain.

'Well, that woman in the village. I cured her goats.'
'What was wrong with them?'
'They both had infected udders. I used to herd goats when I was a boy.'
'Did you tell her you'd cure them?'
'No. How could I? Why should I?'
After a pause she said, 'I see your magic is not good only for large things.'
'Hospitality,' he said, 'kindness to a stranger, that's a very large thing. [---]

She cried for the waste of her years in bondage to a useless evil. She wept in pain, because she was free.

Freedom is a heavy load, a great and strange burden for the spirit to undertake. It is not easy. It is not a gift given, but a choice made, and the choice may be a hard one. The road goes upwards toward the light; but the laden traveller may never reach end of it.

In the boat moved by magic over the greater deep, the girl lay looking up into the dark. All her life she had looked into the dark; but this was a vaster darkness, this night on the ocean. There was no end to it. There was no roof. It went on out beyond the stars. No earthly Powers moved it. It had been before light, and would be after. It went beyond evil.

***
Mõtisklusi.
Omal ajal, pea viisteist aastat tagasi, oli Atuani hauad esimene Meremaa lugudest, mis ma lugesin. Mäletan, et tollal alustasin küll esiti Meremaa võluriga, aga see ei köitnud mind kuigivõrd, nii et tükiks ajaks jäi Atuani hauad ainsaks loetuks Meremaa looks (sest ma olin sellest nii vaimustuses ja tundsin vist, et teised lood ei saa kuidagi olla niivõrd toredad kui see (mul mõnikord juhtub nii, kunagi Jack Londoni (vist) Smoke Bellew (spelling??) oli samas raamatus kui üks teine teos ja ma olin Smoke'i loost nii vaimustuses, et seda teist ei lugenudki, sest mitte miski ei oleks võinud küündida samale tasemele (muide, mäletan, et mu õel oli sarnane reaktsioon))).
Tegelikult lugesin ma selle korra kiirelt läbi nüüd kuu aega tagasi ka, enne kui Meremaa võlurit lugesin. Aga siis see oli selline kiire, kiire ja ma tsitaate ei lugenud ja paari esimest peatükki ka mitte. Aga see ongi üsna väike raamat, nüüd ma lugesin koos mõtiskluste välja kirjutamisega selle läbi ümmarguselt alla 8 tunniga.
Kuu aega tagasi tundus mulle esmakordselt nagu oleks Ged mingil määral Tenar'it ära kasutanud. Natuke liiga palju tekkis selline tunne, et tüüpiline mees meelitab süütu ja naiivse neiu kodunt minema, et ta hiljem hüljata. Haha. Aga tegelikult mulle meeldib Ged ja fangirl minus tahab ignoreerida selliseid mõtteid.

(Niih, ma proovin nüüd nii asjatada, et kirjutan kõik kommentaarid eesti keeles ka neile raamatuile, mis ma inglise keeles lugesin. Katsetasin ainult inglise keelega, katsetasin inglise keele ja eestikeelse tõlkega ja ei olnud päris rahul nende variantidega.)

Ursula K. Le Guin - A Wizard of Earthsea

2012-03-03T14:57:00.000+02:00

Comment:
Some have asked me, what's the point of re-reading books, cause you know how the story goes the 2nd (or 3rd or 4th or 5th or umth time around). I've always replied, that I might know the outline of the story, but a story is not only the outline or summary of the plot, a story is in its details. And I don't have powerful enough memory to remember every single detail in a book I read. Meanwhile I've also realized, that even though the book is the same, I am not. And as I grow I catch other details, I think about other things when re-reading.
And of course, a good book is always worth a re-read.

I don't think I ever realized or noticed before or perhaps I didn't pay as much attention to the style, that the first story about Ged and Earthsea is written as if a legend, there's not much speech and it's all written in a descriptive way that is very charming. Makes me feel as if sitting in a boat floating over the wide wide sea, with no land in sight. The story is exciting, but the style relaxing and and philosophical in a way. Other Earthsea books don't have the same feel of a legend, although they are charming as well.
I've written out quotes once before from the Earthsea books, in estonian, but that time I didn't do it always due to the thoughts the passages induced, but for the lyrical way of words. Some of the same I have picked up this time in english.

Quotes:

'To hear, one must be silent.'

[---] he wondered more and more what was the greatness and the magic of this great Mage Ogion. For when it rained Ogion would not even say the spell that every weatherworker knows, to send the storm aside. In a land where sorcerers come thick, like Gont or the Enlades, you may see a raincloud blundering slowly from side to side and place to places as one spell shunts it on to the next, till at last it is buffeted out over the sea where it can rain in peace. But Ogion let the rain fall where it would. He found a thick fir-tree and lay beneath it. Ged crouched among the dripping bushes wet and sullen, and wondered what was the good of having power if you were too wise to use it [---].

Ged thought her very ugly, but he had a desire to please her, to win her admiration, that grew on him as they talked.

'Even foolery is dangerous, said Jasper, 'in the hands of a fool.'

[---] And the truth is that as a man's real power grows and his knowledge widens, ever the way he can follow grows narrower; until at last he chooses nothing, but does only and wholly what he must do...

Among them all, Vetch being absent, he had no friend, and never knew he wanted one

Always now he doubted his strength and dreaded the trial of his power.

What one does not know, one fears.

As a boy, Ogion like all boys had thought it would be a very pleasant game to take by art-magic whatever shape one liked, man or beast, tree or cloud, and so to play at a thousand beings. But as a wizard he had learned the price of the game, which is the peril of losing one's self, playing away the truth. The longer a man stays in a form not his own, the greater his peril.

For I had forgotten how much light there is in the world, till you gave it back to me.

Light is a power. A great power by which we exist, but which exists beyond our needs, in itself. Sunlight and starlight are time, and time is light. In the sunlight, in the days and years, life is.

He bend down from his corner seat and took a cake from the bricks, and juggled it in his hands. 'I too have stolen a cake.'

All power is one in source and end, I think. Years and distances, stars and candles, water and wind and wizardry, the craft in a man's hand and the wisdom in a tree's root: they all arize together. My name, and yours, and the true name of the sun, or a spring of water, or an unborn child, all are syllables of the great word that is very slowly spoken by the shining of the stars. There is no other power. No other name.

I must go where I am bound to go, and turn my back on the bright shores. I was in too much haste, and now have no time left
.

Only in silence the word,

only in dark the light,

only in dying life:

bright the hawk's flight

on the empty sky.

- The Creation of Éa

Maret Nukke - Minu Jaapan

2012-02-12T14:05:00.000+02:00

See, mida sa teed, ei tohi neelata sind tervikuna, sest alati peab jääma tagasitee ja ruum, kus on rahu.

[---] paljud jaapani sarariiman'idest usuvad, et see, kes ei joo, on kahtlustäratav, sest ta ei taha teistega aus olla, vaid jätab ette selle maski, mis tal nagu kõigil teistelgi iga päev ees on.

Steven Erikson - House of Chains

2012-02-04T09:12:00.001+02:00

Quotes part II

Too old to dream of perfection, perhaps, she had instead discovered a certain delicious appeal in flaws.

Their moment of wild passion had passed as far as she was concerned. The loosening of long pent-up energies - now that it was done, they could concentrate on other things. More important things. It seemed, however, that Pearl saw it differently. He'd even tried to take her hand this morning, a gesture that she had decisively rebuffed despite its pathos. The deadly assassin was on the verge of transforming into squirming pup - disgust threatened to overhelm her, so she shifted her thoughts onto another track.

But no, there was no mystery there. He had assumed the guise of a killer, hadn't he? The young wide-eyed thief from Darujhistan had fashioned himself a dire reflection - not of Apsalar the fisher-girl, but Apsalar the assassin, the cold murderer. In the belief that likeness would forge the deepest bond of all. Perhaps that would have succeeded, had she liked her profession, had she not found it sordid and reprehensible. Had it not felt like chains wrapped tight around her soul.
She was not comforted by company within her prison. His love was for the wrong woman, the wrong Apsalar. And hers was for Crokus, not Cutter. And so they were together, yet apart, intimate yet strangers, [---].

'Innocence is only a virtue lass, when it's temporary. You must pass from it to look back and recognize its unsullied purity. To remain innocent is to twist beneath invisible and unfathomable forces all your life, until one day you realize that you no longer recognize yourself, and it comes to you that innocence was a curse that had shackled you, defeated your every expression of living.'

She smiled in the darkness. 'But Cotillion, its knowledge that makes one aware of her own chains.'
'Knowledge only makes the eyes see what was there all along, Apsalar. [---]'

Steven Erikson - House of Chains

2012-01-22T17:27:00.001+02:00

Comment:
The stories of Malazan Book of the Fallen are big. Too big in my humble opinion, I often feel lost among the characters, as there are so many of them and somehow even though the books are huge, none of the characters feel really familiar, what's worse i remember becoming bit bored at around 600 pages on the last two books of the series i read. And 600 pages is only halfway through!
Yet House of Chains is a little bit better of so far with me, at least I am interested in all the stories it holds, more or less. Whereas I skipped most of the Chain of Dogs storyline in whichever the book was, cause it simply didn't manage to hold my attention.
Here's quotes from 1st half of the book. Not many, but still some. Will there be a post for quotes from the 2nd half? Depends entirely on the book and on Erikson's words and if they tug any of my heartstrings.

It seems to me, that I have started to judge books, by the amount of quotes I am able to extract from it. And when the ratio of quotes versus a books length is meagre, then I start questioning the point of the book...

Kommentaar:
Malazan Book of the Fallen lood on suured. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt isegi liiga suured, ma eksin sageli ära tohutus hulgas tegelastes ja kuigi raamatud on hiiglaslikud, siis mitte ükski tegelastest ei tundu lähedane või tuttav. Veel hullem on see, et viimast kahte raamatut lugedes, hakkas mul kuskil 600nda lehekülje juures igav. Ja 600 lehekülge on ainult pool raamatust!
Seejuures on House of Chain'il tegelikult siiani minuga paremini läinud, sest ma olen vähemasti enam-vähem kõigist süžeeliinidest huvitatud. Suuremast osas Chain of Dogs'i liinist, millises iganes raamatus see ei olnud, ma libisesin sujuvalt üle, sest see ei suutnud mind köita.
Siin siis tsitaadid raamatu esimesest poolest. Neid pole palju, vaid mõned. Kas tulevik näeb postitust tsitaatidega raamatu teisest poolest? See sõltub täielikult raamatust ja sellest, kas mõni Eriksoni sõnadest mu hinges vastu kajavad.

Mulle tundubki, et ma olen hakanud hindama raamatuid selle järgi, kui palju selliseid mõtteid, mida ma soovin ka hiljem mäletada, ma leian. Ja kui tsitaatide ja raamatu pikkuse suhe on kehv, siis kerkib küsimus, milleks see raamat üldse.

Part I of quotes / Tsitaatide esimene osa.

Madness, they knew, could remain hidden, buried far beneath the surface, a subtle flavour turning into something bitter.

See what happens, my dear Teblor, when your tribe gets too big? Suddenly the simplest things become ungainly, unmanageable. Confusion seeps in like fog, and everyone gropes blind and dumb.

'Darkness,' he muttered. 'A place where one is left blind -a strange thing to worship.'
'Perhaps the most realistic worship of all,' the Daru replied, wrapping another severed head. 'How many of us bow before a god in the desperate hope that we can somehow shape our fate? Praying to that familiar face pushes away our terror of unknown - the unknown being the future. Who knows, maybe these Tiste Andii are the only ones among us all who see the truth, the truth being oblivion.'

On a more mundane level, words are like gods - a means of keeping the terror at bay.

Karsa shrugged. 'The Malazan soldiers in Genbaris said the Seven Cities was going to rebel against their occoupiers. This is why the Teblor do not make conquests. Better that the enemy keeps its land, so that we may raid again and again.'
'Not the imperial way,' the Daru responded, shaking his head. 'Possession and control, the two are insatiable hungers for some people. Oh, no doubt the Malazans have thought up countless justifications for their wars of expansion. It's well known that Seven Cities was a rat's warren of feuds and civil wars, leaving most of the population suffering and miserable and starving under the heels of fat warlords and corrupt priest-kings. And that, with the Malazan conquest, the thugs ended up spiked to the city walls or on the run. And the wilder tribes no longer sweep down out of the hills to deliver mayhem on their more civilized kin. And the tyranny of the priesthoods was shattered, putting and end to human sacrifice and extortion. And of course the merchants have never been richer, or safer on these roads. So, all in all, this land is rife for rebellion.'

But it seemed to him, to ascend was also to surrender. Embracing what to all intents and purposes could be called immortality, was, he had begun to believe, presaged by turning away. Was it not a mortal's fate - fate, he knew, was the wrong word, but he could think of no other - was it not a mortal's fate, then, to embrace life itself, as one would a lover? Life, with all its fraught, momentary fragility.
And could life not be called a mortal's first lover? A lover whose embrace was then rejected in that fiery crucible of ascendancy.

The truth was this: he had grown afraid to look into her eyes.

Among the untried recruits of the Fourteenth Army, fully half originated from the continent of Quon Tali, the very centre of the Empire. Young and idealistic, they stepped onto blood-soaked ground, in the wake sacrifices made by their fathers and mothers, their grandfathers and grandmothers.
It is the horror of war that, with each newly arrived generation, the nightmare is reprised by innocents.

Betrayal was a mystery. Inexplicable to Lostara. She only knew it delivered the deepest wounds of all.

'Dryjhna was an author who, to be gracious, lived with malnourished talent. There are naught but bones in this tome, I am afraid. Obsessed with the taking of life, the annihilation of order. Yet not once does he offer anything in its stead. There is no rebirth among the ashes of his vision, and that saddens me.'

Now, after all this time, he was able to realize that every path eventually, inevitably dwindled into a single line of footsteps. There, leading to the very edge. Then... gone. And so, he faced only what every mortal faced. The solitude of death, and oblivion's final gift that was indifference.

Marian Keyes - Anybody out there

2011-11-27T17:13:00.001+02:00

I suspect Mum and Helen live in a fantasy world where they think someone's going to come along and turn their lives into a massively successful TV series. In which they will, it goes without saying, play themselves.

That's the thing about Helen: she's very beautiful. Men, even those she's spying on for their wives, fall for her. Despite me being three years older than her, she and I look extremely similar: we're short with long dark hair and almost identical faces. Mum sometimes confuses us with each other, especially when she's not wearing her glasses. But unlike me, Helen's got some magic pull. She operates an entirely unique frequency, which mesmerizes men, perhaps on the same principle as the whistle that only dogs can hear. When meet the two of us, you can see their confusion. You can actually see them thinking: They look the same, but this Helen has bewitched me like a drug, whereas that Anna is just so-what...

It's a New York thing: you meet, tell each other, tell each other absolutely everything about yourself, you genuinely connect, then you never see each other again. It's very nice. Usually.

And yes, okay, they used to say that I was away with the fairies and shout 'Earth calling Anna' [---].

[---] - at their request, I might add - I'd already explained my job to two other guys and neither of them had listened to a word, they were just waiting for me to shut up so they could monologue about themselves and how great they were.

'It's the modern way, I suppose,' she said. 'Getting closure.' Sadly, she went on, 'In my day there was nothing at all wrong with unfinished business. You just left a place and never went back and no one thought there was anything wrong with that.

Funnily enough, I wasn't that keen on butterflies. [---] But to me, butterflies were slightly sneaky: all they were, were moths in embroidered jackets. And, yes, moths were creepy and their flapping wings made a nasty, papery sound - but at least they were honest; they were brown, they were dull, they were stupid (flying into flames at the drop of a hat). All in all, they hadn't much going for them but they didn't pretend to be anything other than what they were.

I'd head the old wives' tale that we need a year and a day to know, really know, at our core, that someone has died. We need to live through an entire year without the person, to experience every part of our lives without them - my birthday, his birthday, our wedding anniversary, the anniversary of his death - and it's only when that's done and we're still alive that we begin to understand.

Swirling, whirling past their radiant faces, I remembered something I hadn't known I'd forgotten: Aidan wasn't the only person I loved; I loved other people too. I loved my sisters, I loved my mother, I loved my dad, I loved my nieces, I loved my nephews, I loved Jacqui. At that moment I loved everybody.

Julian Barnes - Sense of an Ending

2011-11-18T20:57:00.001+02:00

We live in time - it holds us and moulds us - but I've never felt I understood it very well. And I'm not referring to theories about how it bends and doubles back, or may exist elsewhere in parallel versions. No, I mean ordinary, everyday time, which clocks and watches assure us passes regularly: tick-tock, click-clock. Is there anything more plausible than a second hand? And yet, it takes only the smallest pleasure or pain to teach us time's malleability. Some emotions speed it up, others slow it down; occasionally, it seems to go missing - until the eventual point when it really does go missing, never to return.

Another detail I remember: the three of us, as a symbol of our bond, used to wear our watches with the face on the inside of the wrist. It was an affectation, of course, but perhaps something more. It made time feel like a personal, even a secret, thing.

In those days, we imagined ourselves as being kept in some kind of holding pen, waiting to be released into our lives. And when that moment arrives, our lives - and time itself - would speed up. How were we to know that our lives had in any case begun, that some advantage had already been gained, some damage already inflicted? Also, that our release would only be into a larger holding pen, whose boundaries would be at first undiscernible.

Previously, Alex had been regarded as the philosopher among us. He had read stuff the other two hadn't and might, for instance, suddenly declare, 'Where of we cannot speak, thereof must we remain silent.' Colin and I would consider this idea in silence for a while, then grin and carry on talking. But now Adrian's arrival dislodge Alex from his position - or rather, gave us another choice of philosopher. If Alex had read Russell and Wittgenstein, Adrian had read Camus and Nietzsche. I had read George Orwell and Aldous Huxley; Colin had read Baudelaire and Dostoevsky. This is only a slight caricature.

Yes, of course we were pretentious - what else is youth for?

Our parents saw things differently, picturing their children as innocents suddenly exposed to noxious influence. So Colin's mother referred to me as his 'dark angel'; my father blamed Alex when he found me reading The Communist Manifesto; Colin was fingered by Alex's parents when they caught him with a hard-boiled American crime novel. And so on.

It was the same with sex. Our parents thought we might be corrupted by one another into becoming whatever it was they most feared: and incorrigible masturbater, a winsome homosexual, a recklessly impregnatory libertine. On our behalf they dreaded the closeness of adolescent friendship, the predatory behaviour of strangers on trains, the lure of the wrong kind of girl. How far their anxieties outran our experience.

Masters and parents used to remind us irritatingly that they too had once been young, and so could speak with authority. It's just a phase, they would insist. You'll grow out of it; life will teach you reality and realism. But back then we declined to acknowledge that they had ever been anything like us, and we knew that we grasped life - and truth, and morality, and art - far more clearly than our compromised elders.

This was another of our fears: that life wouldn't turn out to be like literature. Look at our parents - were they the stuff of Literature? At best, they might aspire to the condition of onlookers and bystanders, part of a social backdrop against which real, true, important things could happen. Like what? The things Literature was all about: love, sex, morality, friendship, happiness, suffering, betrayal, adultery, good and evil, heroes and villains, guilt and innocence, ambition, power, justice, revolution, war, fathers and sons, mothers and daughters, the individual against society, success and failure, murder, suicide, death, God. And barn owls.

And the only person - apart from Robson - whose life so far contained anything remotely novelworthy was Adrian.
[---]
This was hopeless. In a novel, Adrian wouldn't just have accepted things as they were put to him. What was the point of having a situation worthy of fiction if the protagonist didn't behave as he would have done in a book.

'Finn?'
'"History is that certainity produced at the point where the imperfections of memory meet the inadequacies of documentation."'
'Is that indeed? Where did you gind that?'
'Legrange, sir. Patrick Legrange. He's French..'

[---] But equally, historians need to treat a participant's own explanation of events with a certain sceptiscism. It is often the statement made with an eye to the future that is the most suspect.'

Was this their exchange? Almost certainly not. Still, it is my best memory of their exchange.

We finished school, promised lifelong friendship, and we went our separate ways.

We swore to meet every time the three of us at university came home for the vacation; yet it didn't always work out.

The original three wrote less often and less enthusiastically to one another than we did to Adrian. We wanted his attention, his approval; we courted him, and told him our best stories first; we each thought we were - and deserved to be - closest to him. And though we were making new friends ourselves, we were somehow persuaded that Adrian wasn't: that we three were still his nearest inmates, that he depended on us. Was this just to disguise the fact that we were dependent on him?

Many years later, when I came to examine this photo again, looking for answers, I wondered about the fact that she never wore heels of any height. I'd read somewhere that if you want to make people pay attention to what you're saying, you don't raise your voice but lower it: this is what really commands attention. Perhaps hers was a similar kind of trick with height.

'You keep asking me questions as if you know the answer to them. Or as if you know the answer you want. So why don't you tell me what it is and I'll tell you whether it's mine as well?'

Or perhaps... but even I could tell these were selfimportant fantasies.

I certainly believe we all suffer damage, one way or another. How could we not, except in a world of perfect parents, siblings, neighbours, companions? And then there is the question, on which so much depends, of how we reacht to the damage: whether we admit to it or repress it, and how this affects or dealings with others. Some admit the damage, and try to mitigate it; some spend their lives trying to help others who are damaged; and then there are those whose main concern is to avoid further damage to themselves, at whatever cost. And those are the ones who are ruthless, and the ones to be careful of.

[---]; he thought logically, and then acted on the conclusion f logical thought. Whereas most of us, I suspect, do the opposite: we make and instinctive decision, then build up and infrastructure of reasoning to justify it. And call the result common sense.

But my memory has increasingly become a mechanism which reiterates aparently truthful data with little variation.

Have you noticed how, when you talk to someone like a solicitor, after a while you stop sounding like yourself and end up sounding like them?

It strikes me that this may be one of the differences between youth and age: when we are young, we invent different futures for ourselves; when we are old, we invent different pasts for others.

The more you learn, the less you fear. 'Learn' not in the sense of academic study, but in the practical understanding of life.

So my emotions as they actually are don't concern her. She prefers to assume that I have certain feelings and operate according to that assumption.

Does character develop over time? In novels, of course it does: otherwise there wouldn't be much of a story. But in life? I sometimes wonder. Our attitudes and opinions change, we develop new habits and eccentricities; but that's something different, more like a decoration. Perhaps character resembles intelligence, except that character peaks a little later: between twenty and thirty, say. And after that, we're just stick with what we've got. We're on our own. If so, that would explain a lot of lives, wouldn't it? And also - if this isn't too grand a word - our tragedy.

When you are in your twenties, even if you're confused and uncertain about your aims and purposes, you have a strong sense of what life itself is, and what you in life are, and might become. Later ...later there is more uncertainty, more overlapping, more backtracking, more false memories. Back then, you can remember your short life in its entirety. Later, the memory becomes a thing of shreds and patches.

Someone once said that his favourite times in history were when things were collapsing, because it meant something new was born. Does that make any sense, if we apply it to our individual lives? To die when something new is being born - even if that something is our very own self? Because just all political and historical change sooner or later disappoints, so does adulthood. So does life. Sometimes I think the purpose of life is to reconcile us to it's eventual loss by wearing us down, by proving, however ling it takes, that life isn't all it's cracked up to be.

I spent a week trying t liberate new memories of Veronica, but nothing emerged. Maybe I was trying to hard, pressing on my brain. So instead I replayed what I had, the long familiar images and the recent arrivals. I held them up to the light, turning them in my fingers, trying t see if they now meant something different.

What had Old Joe Hunt answered when I knowingly claimed that history was the lies of the victors? 'As long as you remember that it is also the self-delusions of the defeated.' Do we remember that enough when it comes to our private lives?

The main reason I felt foolish and humiliated was because of - what had I called it to myself, only a few days previously? - 'the eternal hopefulness of the human heart.'

J.D Salinger - Kuristik rukkis

2011-10-26T22:08:00.002+03:00

Kommentaar:
"Kuristik rukkis" oli omalajal kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, see oli üks kahest raamatust, mis mulle sellest nimekirjast tõega meeldis (teine oli Jaan Krossi "Keisrihull"), nüüdseks olin ma ära unustanud, mis selles raamatus toimub, miks ta mulle meeldis ja kõik muu. Mulle jäävad raamatute sisud meelde kui ma neid korduvalt loen...
Igatahes, hakkasin uuesti lugema ja veidi ehmatas ära Holden Caulfieldi kõnepruuk, aga mida kaugemale tema jutulõng veeres seda enam ma sellega kas harjusin või siis see pehmenes. Arvasin uuesti alustades, et äkki mulle see raamat nüüd enam ei meeldigi. Aga meeldis küll, mingi melanhoolne võlu on selles ja Holdeni rännakus.
Lisaks taipasin, et sarnast stiili (kohtan-inimesi-ja-räägin-neist-ja-siis-mitmest-muust-asjast-mis-pähe-tuleb) kasutab ka Miller oma "Vähi pöörijoones", aga kus Salinger on Holdeni rännaku kenasti mahutanud paari päeva peale ja sellel oli ka umbmääraselt tajutav, siis Milleri kirjanikust peategelase aelemine Pariisis on umbes miljon aastat kestev kaos - vähemalt minu jaoks, ma ei ole tegelikult Milleri raamatut lõpuni lugenud ja ma ei ole kindel, kas ma suudan selles mingeidki seoseid näha, sest Miller loobib mu ette uusi tegelasi, unustades eelmised, ja see jutt lihtsalt kaob nagu paelussi saba. Ja ma ilmselt olen võimetu looma seoseid, kui ma ei mäleta puzzletükke, millest üldpilti kokku panna.

Tsitaadid:

Ükskord Agerstownist sõites istusin ma bussis tema kõrval ja me hakkasime juttu ajama. Ta meeldis mulle. Tal oli suur nina ja küüned olid tal peaaegu verele näritud ning midagi oli topitud rinnahoidjasse, et rinnad kopsakamad paistaksid, kuid minul hakkas temast kuidagi hale.

Aga ta oli rohkem sedasorti iludus, kelle kohta su vanemad, kui nad nägid ta pilti kooli aastaalmanahhis, tingimata küsisid: "Kes see poiss on?" Mina mõtlen, et tema oli rohkem säärane almanahhiiludus. Ma tundsin Penceys õige mitut poiss, kes minu arvate olid tunduvalt ilusamad kui Stradlater, ainult et almanahhi pildil nad ei oleks paistnud nii ilusad. Piltidel oleks jäänud mulje, et neil on kas pikk nina, suured kõrvad või muud taolist.

Ta ei tahtnud kunagi käia tammiga. Tead, kui ta mõne nupu tammi lükkas, siis ta ei liigutanud seda enam paigast. Ta jättis need viimasesse ritta. Need seisid tal seal kõik reas. Aga ta ei kasutanud neid üldse. Talle lihtsalt meeldis, et nad seal niimoodi seisid.

Mul kulus selle peale tervelt tund aega, sest pidin kasutama Stradlateri kirjutusmasinaloksu, see aga jäi ühtelugu tppama. Oma masina olin laenanud ühele poisile, kes elas teises majatiivas.

Ma ütlesin, et ta ei hooli isegi sellest, kui tütarlaps hoiab oma tammid tagumises reas, ei hooli lihtsalt sellepärast, et ta on igavene idioot. Ta ei sallinud, kui teda idioodiks nimetati. Idioodid ei salli seda kunagi.

[---] Kuule, aga mille kuradi pärast see kisma teil ikkagi tekkis?"
Ma ei vastanud talle. Tõusin ainult püsti. Läksin akna juurde ja vaatasin välja. Tundsin end järsku nii üksildasena.

Jah, Phoebe on täitsa tüdruk. Teile ta meeldiks. Ainus viga on see, et ta on vahel liiga hingeline. Ta on lapse kohta väga hellatundeline. Tõsijutt. Ja peale selle kirjutab ta kogu aeg raamatuid. Ainult et ta jätab need pooleli. Kõik nad on ühest plikakesest, kelle nimi on Hazel Weatherfield - Phoebe muide kirjutab nime "Hazle". Hazel Weatherfield on tütarlapsest detektiiv. Teda peetakse orvuks, kuid siis ujub ta isa esle. Ta isa on alati "pikk võluv džentelmen, umbes kakskümmend aastat vana".

Olin tantsu lõpuks temasse juba poolenisti armunud. Häda on mul nende tütarlastega. Iga kord, kui nad midagi hästi teevad - isegi kui nad sulle silmarõõmu ei valmista või kui nad on rumalavõitu -, kipud sa neisse armuma ja siis on põrgu lahti.

Maailmas ei leidu säärast öölokaali, kus inimene võiks pikemat aega istuda, kui ta ei saa osta keelekastet, mis purju paneb. Või kui tal pole kaasas tütarlast, kes on ta pea lõplikult segi ajanud.

Tütarlast võib tundma õppida ka ilma, et sa temaga kurameeriksid.

Üldiselt ma arvan, et on tore parajal juhul tüdrukuid narrida, teha seda nagu kord ja kohus, kuid sellel asjal on ka oma nõks. Neid tüdrukuid, kes mulle kõige enam meeldivad, nagu ei tahakski narrida.

Ma tundsin teda õige vähe, aga ta paistis olevat seda sorti mees, kes räägib sinuga ainult siis, kui ta midagi saada tahab.

Ta ei vastanud isegi minule. Ta tegi nagu mõtleks ta järgmist käiku, ja kõik. Ja siis järsku - tsilksti langes kabelauale pisar. Punasele ruudue - oh sa poiss, see on mul veel praegugi silme ees. Jane ajas selle sõrmega laual laiali. Ma ei tea miks, aga see lõi mind hullupööra segi. Ma ei mõistnud muud, kui läksin tema juurde ja sundisin teda pingil nihkuma, nii et ma mahuksin tema kõrvale istuma - tegelikult ma istusin talle lausa sülle. Siis ta hakkas p ä r i s e l t nutma, ja järgmisel hetkel suudlesin ma teda, i g a l e p o o l e - ta silmi, nina laupa, kulmusid, isegi kõrvu - tervet nägu, ainult mitte suud.

Ja nii ma ei saanudki teada, mille kuradi pärast ta nuttis. Mõne tüdruku puhul ei saa eluilmaski sääraseid asju teada.

Meie mereväelasega ütlesime teineteisele, et oli väga rõõmustav tutvuda. Küll ajab vihale. Ütlen alati "Väga rõõmustav" inimesele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima.

Kogu tagasitee hotelli läksin jala. Nelikümmend üks võimsat kvartalit. Mitte et ma oleksin hirmsasti jalutada tahtnud, aga lihtsalt sellepärast, et oli vastumeelt veel kord taksosse istuda. Mõnikord sa tüdined taksost niisamuti nagu liftistki. Korraga sa lihtsalt tunned, et pead jala minema, olgu kui kaugele või kõrgele tahes.

Ta oli kena poiss ja meeldis mulle, aga piibli suhtes läksid meie arvamused järsult lahku, eriti, mis puutus jüngritesse. Ta aina kordas, et kui ei armasta jüngreid, siis ei armasta ka Jeesust. Ta ütles, et kuna Jeesus ise valis oma jüngrid, siis tuleb neid armastada. Ma ei vaielnud vastu, et ta nad ise valis, aga ta vlis nad h u u p i. Ma ütlesin, et tal ei olnud aega ringi käia ja igaühega põhjalikult tutvuda, aga et ega ma Jeesust sellepärast ei laida. See polnud tema süü, et tal nii vähe aega oli.

Oma lihtsameelsuses pidasin teda esialgu üsna intelligentseks. Ja nimelt sellepärast, et ta teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest värgist. Kui kellelgi on säärastest asjadest hea ülevaade, siis võtab aega, enne kui saad aru, kas ta tegelikult on rumal või mitte.

Autod vuhisesid mööda, pidurid kriiksatasid, vanemad ei pannud teda tähelegi ja tema aina astus kõnnitee kõrval, lauldes: "Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad."

Hullemast hullem aga oli see, et kõigil näis olevat k a n g e t a h t m i n e kinno minna. Paha oli neid vaadat. Ma saan aru, kui keegi läheb kinno sellepärast, et tal pole midagi muud teha, aga kui keegi tõesti t a h a b kinno minna ja veel jookseb, et kiiremini pärale jõuda, siis see ajab mind lihtsalt vihale. Eriti kui ma näen, kuidas miljon inimes seisavad tohututes, kvartalipikkustes piletisabades . peab olema lausa hobusekannatus.

Kui tõtt teada tahate, siis ma ei armastagi eriti teatrit. Parem see on muidugi kui kino, aga vasikavaimustuseks pole põhjust. Esiteks ma vihkan näitlejaid. Ilmaski ei ole nad laval nagu loomulikud inimesed. Ainult arvavad, et on.

Tal on jube võimas hääl ja ta on pagana ilus mees ning üsna kena vaadata, kui ta kõnnib, duellil vehkleb ja nõnda edasi, aga ta polnud üldse säärane, nagu Hamlet peaks D.B. jutu järgi olema. Ta oli rohkem nagu mingi neetud kindral selle asemel, et olla nukker, ülespiitsutatud närvidega noormees.

Ah sa poiss, ma ei olnud enam aastaid uisuvõtit käes hoidnud. Aga ei olnudki võõras tunne. Mulle pista kas või viiekümne aasta pärast kottpimedas uisuvõti pihku, ja ma taipan otsekohe, mis asi see on.

Issand kui armas see on, kui sa aitad mõnel mudilasel uisu kinni keerata ja ta sind kenasti ja viisakalt tänab.

Lastel on alati mingid kokkusaamised. Naljatilgad.

[---] ning auditooriumis oli väga meeldiv lõhn. Lõhnas nii, nagu sajaks väljas vihma (ka siis, kui tegelikult ei sadanudki), sina aga istud siin selles maailma kõige kuivemas ja hubasemas paigas.

Kõige vahvam oli muuseumis aga see, et kõik asjad püsisid alati omal kohal. Miski ei muutunud. Võisid seal käia sada tuhat korda ja ikka oli eskimol püütud kaks kala, linnud olid ikka teel lõunasse, hirved ma haraliste sarvede ja ilusate saledate jalgadega jõid ikka alles oja kaldal, ja paljastuvate rindadega indiaani naine kudus ikka veel sedasama vaipa.

Nende näitlemine oli veidi sedamoodi nagu vana Ernie klaverimäng Village'is. Kui sa teed mõnda asja l i i g a hästi, siis mõne aja pärast, kui sa ennast ei kontrolli, hakkad sellega edvistama. Ja siis ei saagi see enam hästi välja tulla.

Siis nad hakkasid Sallyga rääkima oma ühistest tuttavatest. See oli kõige suurem eputamine, mida ma olen kunagi kuulnud. Nad nimetasid teineteise võidu kohti ja siis ühiseid tuttavaid, kes seal elasid.

Igatahes lugu lõpeb nii, et Alec abiellub inetu piigakesega, joodikust vend saab oma närvid joonde ja opereerib Aleci ema, andes talle silmanägemise tagasi, ja siis joodikust vend ja Marcia hakkavad teineteist armastama. Film lõpeb sellega, kuidas nad istuvad pika laua ääres ja on naerust kõverad, sest taani dogi veab tuppa pesakonna kutsikaid.

Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast nutavad - üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid. Ausõna.

Meie kojas on mingi eriline lõhn - säärast ei ole kusagil mujal. Mitte ei tea, mis pagana lõhn see on. Ei ole just lillkapsas ega ka lõhnaõli - mitte ei tea, mis pagana lõhn see on -, aga kohe tunned, et oled kodus.

"Sulle ei meeldi ü l d s e mitte midagi."
Mu tuju läks seepeale veelgi sandimaks.
"Miks ei meeldi? Meeldb küll. Paljud asjad meeldivad. Miks sa niimoodi räägid?"
"Ei meeldi jah. Sulle ei meeldi ükski kool. Sulle ei meeldi miljonid asjad. Midagi sulle ei meeldi."

Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab kui nad on mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni.

"See on säärane kursus, kus iga poiss peab klassis püsti tõusma ja kõne pidama. Saad aru - ilma ette valmistamata kõnelema. Ja kui ta teemast kõrvale kaldub, peavad teised otsekohe hüüdma: "Teema!" See teg mind hulluks. Selles aines sain ühe."
"Miks?"
"Oh, ma ei tea. See kõrvalekaldumise värk käis mulle närvidele. Ma ei tea. Minuga on see häda, et mulle m e e l d i b, kui kõrvalekaldutakse. Siis on palju huvitavam."

[---] Tore, kui keegi jutustab oma onust. Eriti kui ta alustab oma isa farmist, aga siis hakkab rohkem huvi tundma oma onu vastu. Ma leian, et on sigadus kogu aeg vahele karjuda, eriti kui teine nii hoogu satub.

"Holden... luba esitada üks lühike, kuigi veidi kulunud pedagoogiline küsimus. Kas sa ei arva, et igal asjal on oma aeg ja oma koht? Kas sa ei arva, et kui keegi hakkab jutustama oma isa farmist, siis jäägu ta selle juurde, ja alles hiljem rääkigu onu lastehalvatusest. Või kui onu haigus teda rohkem võlub, kas ta siis ei peaks valima teemaks selle - m i t t e farmi!"
[---]
"Jah, küllap see on nii. Küllap ta oleks pidanud valima teemaks oma onu, kui see teda rohkem huvitas, mitte farmi. Ainult mulle tundub, et tihti inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki, mis teda eriti ei h u v i t a."

"Kui aus olla, siis ma ei tea isegi, mis ma sulle ütlema peaksin."
"Saan aru. Minuga on üldse raske. Ma tean seda."
"Mul n tunne, et sa veered mingi hirmsa, mingi koleda kuristiku poole."

Inimeed on agarad sinuga vestlema nimelt siis, kui sul endal pole mingit jututuju.

See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini . kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuad enne, kui nad on õieti alustanudki.

"Ta ütles: "See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk aga on see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada.""

"Ühel heal päeval tuleb sul otsustada, kuhu sa tahad minna. Ja siis pead sa teele asuma. Otsekohe. Minutitki kaotamata. Viivitada sa ei tohi!"

Muuhulgas avastad sa siis, et sa ei ole esimene, kelles inimeste käitumine on tekitanud hämmeldust, hirmu ja isegi tülgastust.

Paar sekundit lebasin ärkvel, mõeldes sellele, millest Mr Antolini mulle rääkis. Et tuleb oma võimete suhtes selgusele jõuda ja nõnda edasi.

Iga kord, kui ma mõne kvartali lõppu jõudsin ja kõnniteelt sõiduteele astusin, oli mul tunne, et ma ei jõua ilmaski üle tänava. Mulle näis, et ma vajun, vajun, vajun, ja keegi ei näe min enam eluilmaski.

Kooli juured jõudes oli mul imelik tunne. Ma ei olnud kindel, kas ma mäletan, kuidas seal sees välja näeb, aga mäletasin siiski. Kõik oli täpselt niisamuti nagu minu päevil.

Kui inimese käsutuses oleks kas või miljon aastat, ikka ei jõuaks ta kogu maailma seintelt pooligi rõvedaid sõnu maha nühkida.

"Kas tema ei oska rääkida?" Ma vaatasin jõnglase poole, kes midagi ei lausunud. "Kas sa üldse ei räägi?" küsisin ma temalt.
"Räägin küll," vastas poiss. "Aga pole ju midagi rääkida."

Mina jäin üksi hauakambri käiku [muuseumis]. Omamoodi mulle seal iseig meeldis. Oli nii vaikne ja rahulik. Ja siis järsku - te ei oska arvata, mida ma seina peal nägin. Jälle rõve sõna!

Ah sa poiss, kuidas siis hakkas vihma sadama. [---] Emad, vanaemad ja kõik teised läksid karusselli kautse alla varju, et mitte läbimärjaks saada, ainult mina jäin veel tükiks ajaks pingile istuma. Ligunesin koledal kombel läbi, eriti krae ja püskid. [---] Kuid ma ei hoolinud sellest midagi. Olin järsku nii pagana õnnelik, vaadates, kuidas Phoebe-sõsar karussellil ringi keerles.

Imelik lugu. Ärge kunagi kellelegi midagi jutustage. Sest kui te kellestki jutustate, hakkate tema järele puudust tundma.

Sheri S. Tepper - Värav Naiste Maale

2011-10-19T22:22:00.000+03:00

Kommentaar:
Tunnistan, tegu on ühe vana lemmikuga, mida ma teismelisena korduvalt üle lugesin (seejuures oli abiks asjaolu, et see oli üks esimesi raamatuid, mille endale päriseks ostsin). Igasugu targad onud on seda teksti nimetanud feministlikuks, ja ilmselt ta ongi, kaldudes pidama kõikide maailma hädade algallikaks meessoo verejanulisust ja agressiivsust. Isiklikult arvan, et alatus, jõhkrus ja maailma hävitamine ei küsi tänapäeval sugu, pigem on asi võimus ja rahas.
Raamat aga meeldib endiselt, olgugi, et on ehk veidi must-valge ja kipub langema äärmustesse oma sotsioloogilises analüüsis ja arvamustes. Aga mulle meeldivad tegelased, meeldib lugu ja meeldib viis, kuidas see on jutustatud ja kui ma selle lõpetan, siis on veel küsimusi, millele vastust tahaks, just nende tegelaste elude kohta, kuidas see või teine asi läks, kuids see või teine mees ja naine kohtusid, kuidas elasid.
Ja feminist ei ole minust justkui kah saanud, vaatamata feministliku juturaamatu lugemisele õrnas eas :)

Tsitaadid:
Benedale olid hakanud meeldima retoorilised küsimused ja tühjad hüüatusfraasid, sest tal oli vajadus täita vaikust väikeste plahvatavate helidega, nagu oleks lahti läinud rida paukkompvekke, mida enam pidama ei saanud, kui kord nöörist tõmmati, ning mis olid kindlasti iseenda painajate peletamiseks plahvatama pandud.

Lepi murega, [---]. Lepi, ent ära toida muret. Ajapikku see kaob.

Ta pöördus iseendasse ja raputas ennast, äratades oma teise mina, sundides toda välja tulema ja ohjad enda kätte võtma - seda teist Staviat, kellel oli osa alati peas ja kes läks lavale, ilma et tahtnuks häbi pärast maa alla vajuda. Päris Stavia, kõrvalvaataja Stavia, kes oli sageli segaduses ja kogeles, kes kartis halb või rumal näida, jälgis kõike nagu jahmunud uneluses, tundis kõike, kuid ei teinud ainsatki liigutust.

[---] kuigi aeg-ajalt tundis ta meeleheitlikku tahet kriisata, põrandal püherdada ja öelda, et ta ei tee seda, mida temalt oodati, sest nad ootasid alati, et ta teeks veelgi rohkem, ootasid, et ta oleks midagi enamat, kuni jäi tunne, et temast endast polnud enam midagi järel.

"Ma arvasin, et ta on parem inimene."
Morgot kaalus seda, laup kipras. "Ei. Kohati sarmikas, seda küll. Mõnikord teravmeelne ja mõnikord seksikas, ent ma ei usu, et Michaeli saaks "heaks" inimeseks nimetada."

Ära räägi lollusi. Barten on uhke, et ta on sõdur. Ta ei tuleks mingil juhul. Morgot ütleb, et neile pole ka mõtet auku pähe rääkida, sest siis tuleb lõpuks tagasi, mees, kes on õnnetu. "Vastu tahtmist kodukolde ette tiritud sõdur jääba südames ikka sõduriks."

"Sõge armumine paneb muidu igati mõistlikud naised mõtlematult ja ebaloogiliselt käituma. Selle põhjuseks on rassi säilitamiseks vajalikud bioloogilised jõud."
[---]
"Ja: "Sõgedasse armumisse tuleb suhtuda sallivalt. Kuigi episoodiline on see peaaegu alati ennastkahjustav.""

Sinu viga on selles, et oma peas luuletad sa kokku väikesi näitemänge. "Muutunud Dawid." "Dawid saab üle oma keskkonnast ja päritolust." "Pühast valgusest pimestatud Dawid."

Nooruses juhtub inimestega igasuguseid asju. Ja sa arvad, et tead, mis juhutus, kuid tegelikult ei tea. Hiljem aga, mõnikord paljude aastate pärast, taipad sa korraga, mis tegelikult toimus. Ja sa tunned end nii tobedalt, sest on liiga hilja tehtud vigu parandada.

Ta on omadega täiesti segi, ühel pool on see, mida tahab tema keha, teisel pool aga kõik need romantilised teatraalsed ettekujutused, mida ta Barteni õhutusel endale loonud on. Surematust armastusest. Igavesti kestvatest tõotustest.

[---] Ka mina olen noortelt sõduritelt taolisi lubadusi kuulnud. Mul endalgi on aeg-ajalt olnud romantilisi või sentimentaalseid kujutelmi. Meile kõigile meeldib luua olemasolevast paremat maailma, paremat armastajate jaoks, paremat emade jaoks..."

Vaid võrdne jõukatsumine käsivõitluses võrdsete sõjameeste vahel otsustas asja ausalt, ei seadnud ohtu teisi, ei toonud kaasa hävingut...

Myra jäi haavunult ja torssis vait. Hilisöised söötmised, pidev lappide pesemine ja beebi, kes nägi järjekindlalt välja nagu titt ning käitus samamoodi, mitte aga nagu noor sangar, olid tampinud tema romantilise emadusunelma tervate nurkadega kildudeks.

Sinu ema on väga kannatamatu. Ta tahab alati, et kõik oleks juba eile juhtunud.

Kui kõik mängud mängitud said, polnud midagi muutunud. Sllest, kas minu meeskond võitis või kaotas ei läinud midagi ei paremaks ega halvemaks. Kui mina võitsin, kandsin ma aulinti ja joodi minu terviseks, me kõik tõmbasime ninad täis. Kui ma kaotasin, ei joonud keegi minu terviseks, ent me kõik tõmbasime ikkagi ninad täis. Kas nii või naa, midagi ei muutunud. Päike tõusis järgmisel päeval nagu tavaliselt. Jõed voolasid. Taevast tilkus vihma nagu tavaliselt. Tuli öö, tähed ilmusid nähtavale, mehed käisid arsenalikatusel kurameerimas, naised määrasid kohtamisi, sündisid lapsed, väikesed poisid tulid sõduriisade juurde ja midag ei muutunud. Cory suri ja midagi ei muutunud.

"Ma ei tea," ütles ta. "Ma ei ole kindel. Ma pole kindel, et sõja tõttu midagi muutuks. Alati on kuskil sõda."

Ja nad [sõdurid] peavad pidama lähivõitlust, mitte kaugelt tulistama. Nad peavad nägema iseenda verd ja oma kaaslaste verd ja nad peavad oma surijate eest ise hoolt kandma ja nägema nende vaeva.

"Minul on niisugune filosoofia," oli Michael oma maheda, laisa häälega lausunud. "Sa võid teha plaane, palju tahad. Plaanitsed ja plaanitsed, ning vahest midagi juhtub, või ei juhtu. Elu on nagu linn. Selle ümber on müür, milles on värav. Sõdurivärav. Aeg-ajalt läheb värav lahti, ja kui sa valmis oled, jõuad sisse lipsata, enne kui see uuesti kinni prantsatab. Meie peamegi lihtsalt valmis olema. [---] Nügida seda väravat enne, kui see on valmis avanema, on puhas lollus.

Ta on nagu sõdur, elab karnevalipühadest karnevalipühadeni, mängust mänguni, sõjast sõjani ning jutustab vahepeal iseendale lugusid kuulsusest ja aust.

Kui tal oleks tantsida lastud, võib-olla ei oleks ta niimoodi Bartenist kinni haaranud. Nii näljaselt. Nagu ei oleks tal üksi mingit väärtust. Nagu oleks tal kellekski saamiseks meest vaja.

Tegelikult ei näinud Stavia enda kõrval Chernonit, mehe keha, mehe nägu. Stavia nägi endiselt seda poissi, ikka endiselt seda poissi. Seda poissi siin polnid. See poiss oli kadunud.

Me teame, kuidas on mõistlik ja õige, ent selle asemel teeme me lollusi.

Ta oli kogu oma noore elu nii kõvasti vaeva näinud, et olla hea laps, et olla naiselik, et enda jaoks iga küsimus sisimas selgeks vaielda, et terviku taipamiseks ei jäänud tal põrmugi aega.

Marcel Danesi & Paul Perron - Kultuuride analüüs

2011-10-14T22:59:00.001+03:00

Kultuur eristab Homo Sapiens'i kõigist teistest liikidest. Sel põhjusel on inimese kui liigi iseloomustamiseks ehk täpsemgi kasutada terminit Homo culturalis. Homo culturalis on eelkõige tähendust otsiv liik, kes januneb oma olemasolu tähenduse järele ning on selle otsinguil leiutanud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja kõik teised kultuurinähtused, mis mainitud otsingut suunavad.

Aju suur maht, keerukus ning aeglane küpsemistempo - närvirakkudevaheliste ühenduste lisandumine kogu eelpuberteedi vältel - on tegelikult võimaldanud Homo culuturalis'el edestada bioloogilise evolutsiooni aeglasi jõude ning reageerida keskkonna uutele nõudmistele pigem teadlike kiirete kohanemiste kui geneetilise kohastumise varal: st see on andnud inimesele kui liigile võime jääda intelligentse tegutsemise abil ellu väga mitmekesistel asualadel ning äärmuslikes keskkonnatingimustes, ilma, et liik oleks edasi diferentseerunud. Kuid vastukaaluks jätab aju ning kolba pikaldane areng noorukistaadiumi - võrreldes seksuaalse küpsuse saavutamiseks vajaliku ajaga - inimesed kaitsetuks riskide ees, mida ei koge ükski teine primaat.
Iga laps sünnib suhteliselt väheste kaasasündinud joontega, ent tal on arvukalt võimalike käitumisviise ning seetõttu peab ta üleskasvama kultuurikeskkonnas, et saavutada oma bioloogiline potentsiaal. Kokkuvõttes on kultuur võtnud looduselt üle inimese kui liigi ellujäämise tagamise ning tema tulevase evolutsiooni kaardistamise.

Järk-järgult sai kavakindlast jahipidamisest, tuletegemisest, kangakudumisest ning surnute rituaalsest matmisest hominiidirühmade kindlaks kujunenud tunnused. Umbes 100 000 aastat tagasi olid kunstilooming, keeleline suhtlemine ning kogukndlikult kehtestatud eetikasüsteemid kujunenud esimesi inimeste hõimusid selgesti eristavateks omadusteks. Sestpeale on kultuurist saanud inimes kui liiki defineeriv tunnus, seda üksikindiviidide kooselu, teadliku mõtlemise ja planeerimise, üksteisele keele kaudu oskuste ja sotsiaalsete suhtesüsteemide edastamise ning keskkonna ümberkujundamise nimel ühiselt töötamise tähenduses.

Ehkki huvi kultuuri vastu on sama vana kui inimajalugu, tuli esimest teaduslkku kultuuridefinitsiooni oodata 19. sajandini, mil Briti antropoloog Edward B. Tylor defineeris selle oma 1871. aastal ilmunud raamatus "Primitiivne kultuur" (Primitive Culture) järgmiselt: "Kompleksne tervik, millesse kuuluvad teadmised, uskumused, kunst, moraal, seadused, tavad ja kõik muud võimed või harjumused, mille inimesed on ühiskonna liikmetena omandanud." Tylori definitsioon oli ka üks esimesi, mis tegi kvalitatiivset vahet kultuuri ja ühiskonna vahel. Kuigi paljude keelte tavakasutuses viitavad pruugitakse neid termineid jätkuvalt sünonüümidena viitavad need tegelikult erinevatele asjadele. Sotsiaalses kollektiivis võib eksisteerida ja tihtipeale eksisteeribki rohkem kui üks kultuur. Ja vastupidi, mitut ühiskonda võib pidada samasse üldkultuuri kuuluvaks. Ühiskonnad on ühtaegu kultuuride geograafilised ja ajaloolised konkretiseeringud (ilmnemisvormid): st nad eksisteerivad ajas ja ruumis ning hõlmavad tähistusprotsesse, mis kujundavad ja reguleerivad neis kultuurides elavate inimeste elusid.

14. sajandil kirjutas Alžeeria õpetlane Ibn Haldun (1332-1406) tõeliselt köitva traktaadi nomaadide ja linnaelanikest beduiinide peentest käitumiserinevustest, kus ta täheldas, et keskkond, milles need kaks rühma elavad, kannab vastutust nende isiksuse erinevuste eest.

16.sajandi lõpus üritas prantsuse esseist Michel de Montaigne (1533-92) hajutada eurooplaste seas üldlevinud halvustavat suhtumist Ameerika põliselanikesse, väites, et kultuurisüsteeme on oluline mõista eelkõige indiaanlaste endi vaatepunktist, mitte euroopalikust eetikasüsteemist lähtudes. Kuid Montaigne'i arukas seisukoht pidi käibelejõudmist ja tunnustust ootama 18. sajandini. Tol sajandil läks filosoof Jean-Jacques Rosseau (1712-78) isegi nii kaugele, et kutsus üles kõrvaldama lääne tsivilisatsiooni hävitavat mõju. Ta esitas seisukoha, et Euroopa teadus, kunst ja sotsiaalsed instutsioonid on inimsoo hukka viinud ja et loomulik ühiselu vorm on tsiviliseeritust kõlbelisest üle.

Antropoloog Clifford Geertz on ehk kõige paremini väljendanud inimolu paradoksi, täheldades mõrult, et ilma kultuurita oleks inimesed "ebapraktilised jõletised, kellel on vähe kasulikke instinkte, vähe selgelt eristuvaid tundmusi ja kellel puudub intellekt."

[---] küsimusi, mis inimestele kusagil rahu ei anna. Miks me siin oleme? Kes või mis meid siia saatis? Mida, kui üldse, saab selle suhtes ette võtta? Kes ma olen? [---] Keeled, müüdid, narrativid, rituaalid, kunstiteosed jms - kõik inimeste leiutatu suunab nende otsinguid eespool esitatud küsimustele vastuste leidmisel.

Nagu enamik teisigi liike on inimesed alati elanud rühmadena. Rühmaelu suurendab ellujäämisvõimalusi, sest pakub vaenlase ning järskude keskkonnamuutuste ees kollektiivset kaitset ja varjupaika.

Ühiskondliku elu hõimuvorm ei ole inimajaloost kadunud. See on jätnud inimpsüühikale oma arhetüüpse mõjujälje. Meie arvates on see põhjuseks, miks hõim on jätkuvalt kogukonnatüüp, millega inimesed isegi kaasjal instiktiivselt suhestuvad. Komplekssetes linnaühiskondades, kus mimtekesised kultuurid, subkultuurid, kontrakultuurid, ja paralleelstruktuurid üksteisega pidevalt võistelvad, kus jagatav territoorium on nii suur, et see moodustab pelga abstraktsiooni, tuleb regulaarselt ilmsiks üksikisikute kalduvus suhestuda hõimu tüüpi rühmitusega. Inimesed peavad jätkuvalt oma kuuluvust väiksemates rühmadesse otsesemalt tähenduslikuks kui oma lojaalsust laiema ühiskonna ja/või riigi suhtes. See kadluvus tribalismile, nagu rõhutas Marshall McLuhan (1911-80), kajab tänapäeva inimestes pidevalt vastu ning sellest võibki lähtuda äng ning võõrandumine, mida tunnevad paljud kaasaegsed linnaelanikud, kes elavad suurtes ebaisikulistes sotsiaalsetes süsteemides.

Oma mitme asstakümne eest avaldatud klassikalises kultuurile pühendatud uurimuses avaldasid antropoloogid Kroeber ja Kuckholm (1963) selle termini 150 kvalitatiivselt erisutvat definitsiooni, mis olid teaduskirjanduses laiali pillatud. Huvitaval kombel avastasid nad laia konsensuse kahes asjas: (1) et kultuur on elulaad, mis tugineb mingisugusele ühiste tähenduste süsteemile, ja (2) et seda antakse sellessamas süsteemis põlvest põlve edasi.

[---] tähistuskord [süsteem] koosneb märkidest (sõnad, žestid, visuaalsed sümbolid jne), koodidest (keel, kunst jne) ja tekstidest (vestlused, kirjutised jne), mida mingi sotsiaalne rühmitus loob ja rakendab selleks, et oma argirutiine täita ja oma tulevikutegevusi kavandada. Kui tahes tehnoloogiliselt edasijõudnud kultuur ka ei oleks, viib selle algupära tagasi varajase hõimuühiskonna tähistuskorra juurde.

Ei ole geneetilist testi ega kriteeriumi, mida võiks kasutada, et kindlaks määrata, kas inimene on rassiliselt või etniliselt näiteks kauksaaslane, slaavlane või hopi.

Termin religioon tuleb ladinakeelsest sõnast religio, siduma, kinnitama, peegeldades etümoloogiliselt seda, kuidas varajastes kultuurides tajuti indiviidi seotust teatud müstiliste või metafüüsiliste (sõna-sõnalt füüsiliselt väljaspool olevate) riituste ja sümbolite kaudu hõimuga, milles ta üles kasvas. Mittereligioosselt elamine tähendanuks lahti ütlemist hõimu tähistuskorrast, mis hõimuliikmeid ühte sidus. Varajaste religioossete uskumussüsteemide silmatorkavaks jooneks oli terava piirjoone puudumine vaimu- ja loodusilma vahel.

Šintoismis usutakse, et igas inimeses, puus, kaljus, loomas, ojas peitub ime. Puudub doktriin, usutnnistus, kanooniline süsteem; šintoism keskendub eeskätt imetluse, austuse ja aukartuse väljendamisele olemasoleva vastu. See tähendab kõige kohtlemist isikuna, mitte selles mõttes, nagu elaks neis mingi inimsarnane vaim või viirastus, vaid selles mõttes, et neil on omaenda mõistatuslik ja iseseisev elu, mida ei tohiks võtta enesestmõistetavana.

Tõepoolest, inimest kui liiki teistest eristavaks omaduseks on alati olnud tema tähelepanuväärne võime representeerida maailma piltide, häälitsuste, käeliste žestide ja muu sellise abil. See võime ongi põhjus, miks aja vältel hakkas meie liiki reguleerima mitte loodusliku valiku jõud, vaid ajaloo jõud, st eelnenud põlvkondade omandatud ja märkide kujul edasi antud akumuleerunud tähenduste jõud. Vastandina loodusele on kultuur tähenduslik, tuleneb kõikjal inimese kaasasündinud vajadusest otsida eksistentsi tähendust ja korda.

Kultuurilised klassifikatsioonid on imestesse nii sügavalt juurdunud, et võivad märkamatult vahendada seda, kuidas me maailma kogeme. Märk valib selle, mida maailmas olemasolevate asjade lõpmatust mitmekesisusest teatakse või meelde jäetakse. Kuigi me loome uusi märke, mis aitavad mei uusi teadmisi omandada ning varasemaid teisendada - just seda teevad piedavalt näiteks kunstnikud, teadlased, kirjanikud -, laseme üldjuhil oma kultuuril meie eest arusaamisega tegeleda.

Inimesed on väsimatud tähenduse otsijad - elus, universumis, oma kogemustes. Nad otsivad seda samamoodi nagu instinktiivselt füüsilseks ellujäämiseks ja mugavuseks hädavajalikku. Täitmatutel otsingutel juhib neid tähelepanuväärne võime toota, mõista ja kasutada märke. Märgid on aidanud inimestel täita tähendustega selle tohutu tühemiku, mis neile ainuomaste teadvusseisundite ja maailma vahel muidu eksisteeriks.

Tähistuskorda võib võrredla arvuti tarkvara vaikeväärtusega. Arvuti formaaditakse nn vaikeväärtusega. Seda formaaati saab inimesest programmeerija muidugi tahtlikult muuta. Kuid kui muutusi läbi ei viida, opereerib arvuti automaatselt vastavavalt oma algformaadile. Analoogiliselt on tähistuskord inimese vaikeväärtuste kogum. Ent just nagu programmeerija võib alati otsustada arvuti formaati muuta, võib ka inimene ükskõik millal otsustada muuta omaenda formaati. Siis peitubki inimolemuse paradoks - terve elutsükli vältel on igas inimeses seletamatu vajadus tõusta kõrgemale tunnetuskatergooriatest, mida pakub tähistuskord. Kui viimase kategooriad inimest uue ja sügavama tähenduse otsingul alt veavad, võib ta pöörduda oma kaasasündinud semoosivõime juurde, et vaikeväärtusi muuta. Tegelikult põhjustavadki just tähistuskorra formaadi muudatused kultuurilisei muudatusi ja evolutsiooni.

[semioos - kaasasündinud võime moodustada ja mõista märke; tähistuskord - kogukondlik süsteem, mis annab mingis konkreetses kultuuris represntatsiooni mõjutavad ja suunavad märgid]

Inimesed edastavad üle kahe kolmandiku oma mõtetest ja tunnetest keha kaudu, kasutades üle 700 000 füüsilise märgi, millest 1000 on erinevad kehahoikaud, 5000 käelised žestid ning 250 000 näoilmed.

Oma köitavs raamatus "Puudutse and" (The Gifr of the Touch, 1986) on Helen Cotton dokumenteerinud, kuidas seesugused [kineesilised] koodid mõjutavad inmeste vaateid sellele, millised naiste kehaosad on erootilised. Ta küsis erinevates ühiskondades elavatelt naistelt järgmise küsimuse: kui keegi võõras satuks peale, kui te kümblete, siis millise kehaosa või piirkonna te kinni kataksite? Nagu Cotton avastas, sõltus vastus kultuurist, milles naine oli üles kasvanud.
Islami naine kataks näo.
Laose naine kataks rinnad.
Hiina naine peidaks jalad.
Sumatra naine varjaks põlved.
Samoa naine kataks naba.
Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teise käega genitaalpiirkonna.

Aegade algusest saadik on inimesed oma nägusid meikinud, et esitada seksuaalset rolli. Nagu on tabavalt märkinud antropoloog Helen Fisher, näitavad arheoloogilised tõendid tegelikult, et kosmeetiline näoilustamine on iseloomulik representatsiooniline tegevus, mis ulatub tagasi meie kromanjoonlastest eellasteni, kes ilmselt kaunistasid oma nägusid, palmistsesid juukseid ning kandsid lillevanikuid, et üksteisele lõkketulekumas seksuaalselt muljet avaldada.

Uurijad avastasid, et kui panna kaks laborirotti ühte puuri, hõivavad nad instinktiivselt umbes võrdsete mõõtmetega territooriumid. Kui samasse puuri pandi kolmas rott, näis, et rotid jõuvad kokkuleppele pinna edasise kolmeks osaks jaotamise suhtes. Ent alati tundus, et algselt on selle suhtes teatav vastumeelsus, millest andsid märku kolme roti vahelised väiksemad tülid läbirääkimiste alguses. Kui seejärel samasse keskkonad paigutati ükshaaval veel rotte, oli tagajärjeks tõrksuse ja agressiooni kasv, kuni jõuti ilmselt kriitilise massini, mille puhul rotid puuris kas agressiivselt ja armutult võitlesid või näitasid üles muud normist hälbivad käitumist.

Kogu maailmas täidab tants nagu igasugune kunst spirituaalset vajadust - vajadust otsida elu mõtet.

Nagu on öelnud Ameerika filosoof Susanne K. Langer (1895 - 1985), ei ole kaunite tantsuliigutustel mingit muud konkreetset eesmärki, kui sisendada inimestele ilu ja üleva tunnetust - neid mõlemat näivad inimesed mingi sisemise vajaduse rahuldamiseks vajavat.

Tõenäoliselt tekivad just seepärast lausegrammatika ning võime joonistada ja muusikat nautida lapsel üheagselt. Juba varakult õpib laps selgeks, et keel võimadlab tal maailmale reageerida samamoodi kui joonistus või meloodia. Muide, võib-olla just sellepärast saame lugudest aru üsna samamoodi kui muusikast või maalidest. Maal on midagi tunduvalt enamat kui joonte, kujundite ja värvide kogum, ning meloodia on rohkem kui nootide ja harmooniate kombinatsioon. Samamoodi on ka lause keeles rohkem kui mingi ajus asuva reeglite süsteemi põhjal üles ehitatud sõnade ja fraaside kogum.

Karl Tihase - Eesti rahvakunst I

2011-10-02T09:40:00.000+03:00

Võib öelda, et rahvakunst on niisama vana kui inimkultuur. Ta on olnud ja on seotud inimeste töö ja loova tegevusega, võitlusega olemasolu eest ning väljendanud inimeste soove ja lootusi. Rahvakunst peegeldab inimkonna vaimset arengut ja viib seda edasi.

Rahvakunstis väljendub maailma mõtestamise ja loomingulise fantaasia ühtsus [---].

Rahvakunst nagu kunst pldse on polüfunktsionaalne, st. sotsiaalselt organiseeriv; ta rahuldab ja arendab materiaalseid ja vaimseid tarbeid, aitab kaasa looduse ja inimese vahelise harmoonia kujunemisele, inimestevahelisele suhtlemisele jne.

Rahvakunst on alati loonud niisugust ilu, mil on praktiline väärtus nng mis valmistab inimesele rõõmu ja on elujõu allikas. Oma käega loodud ilust ammutas inimene jõudu tööks ja igapäevaseks eluks.

Ilu loomine, elukeskkonna kaunistamine soojendas südant ja õilistas hinge.

Harmoonia loodusega sisendas meeldivaid ja positiivseid ning ebakõla negatiivseid tundeid. Inimene hindas ja arendas seda, mis vastas tema ideaalidele, ning võitles sellega, mis häiris ja oli talle vaenulik. Need assotsioonid olid tihedalt seotud esteetilise suhtumisega tegelikkusesse ja ennekõike ilutunde arenemisega. Seejuures ei sõltunud esemete esteetilised omadused mitte niivõrd ühe või teise indiviidi, subjekti tajust, kuivõrd asjade reaalsest väärtusest ühiskonna jaoks. Ilus on see, mida ühiskond pidas oma arengutasemel kasulikuks ja tähtsaks, edasiviivaks ja elujaatavaks.

Rahvakunsti arengus on oma osa etendanud uskumused, maagia ja fantastilised kujutlused maailmast, kuid needki tekkisid inimeste elu materiaalsete vajaduste ja nende rahuldamise pinnal. Võib väita, et rahvakunsti sünni ja arengu aluseks on olnud inimeste reaalne elu ja eriti töö, inimeste tegevus looduskeskkonnas.

Kui tööriist või savinõu kaunistati kirjaga, ei muutunud nende praktiline väärtus. Kuid niisugune tegevus oli juba iseenesest tähendusrikas. Sel teel püüdis inimene väljendad oma arusaamu elust, looduse seaduspärasusest ja maailmaruumi ehitusest.

Rahvalooming on olemuselt optimistlik, kuid kätkeb ka pisaraid ja südamevalu.

N.Tšernõšeski on väitnud, et inimesele näib ilus see olevus, kess meenutab talle täisväärtuslikku elu, on kooskõlas tema arusaamadega heast elust, st vastab iluideaalidele.

Niisiis kujunes iluideaaliks see, mis oli soovitav, ihaldatav ja eluliselt tähtis, mis aitas inimestel esteetiliselt hinnata kõike, millega ta kokkupuutus, suhtuda emotsonaalselt ja esteetiliselt tegelikkusesse.

Oli ju kauges minevikus kogu elu vahetult seotud loodusega. See oli aeg, mil inimen austas ja usaldas loodust: näiteks suhtus ta loomadesse kui enesega võrdseteese. Looduse heldusega oli seotud inimese käekäik, seepärast püüti teda paremini mõista ja temaga heal jalal olla, teda mitte solvata. Püüdes hõvata loodusjõude, isegi võimsaid, vaenulikke ja hirmuäratavaid, üritas inimene muuta nad sõbralikuks ja endale kasutoovateks.

Igapäevane võitlus elu ja iluideaalide eest peegeldus muusikas ja tantsus, tarbeesemetes ja riietuses, arhitektuuris ja elamu sisustuses.

Imetlus ja vaimustus üleva suhtes õhutas inimes unistama suurest eesmärgist ja innustas seda muutma tegelikkuseks. See unistus vallandas loomejõud, mille tulemuseks on tohutu hüpe inimkonna arengus primitiivsest kivikirvest tänapäeva teaduse ja tehnika saavutusteni.

Üleva taotlus rahvakunstis oli seotud tema erilise jõuga mõjutada inimhinge. Kui luules oli selleks vahendiks hüperbool, kunstiline liialdus, siis tarbekunstis püüti sedasama ilusate esemete ning eriti piduliku kombestiku abil. Meenutame kas või pulmakombeid, kus ülev kehastus lauludes, muusikas ja tantsus ning pulmasõidu uhkete rangipuude harjuste otsi kaunistavates fantastilistes deemonlikes figuurides või õllekannu käepidemesse lõigatud kujutistes, sümbolites, mis viitasid inimese kosmogoonlistele ja kõrgetele eesmärkidele. Siin oli luule lõigatud puusse, õmmeldud kaunitsse rahvarõivastesse ning valatud pidulikku kombestikku. See kõik sisendas meelekindlust, tõstis kõrgemale argipäeva rõõmudest ja muredest, tiivustas mõttelendu, innustas tegutsema ja võitlema vabaduse ja sõltumatuse eest.

Laul kuulus lahutamatu osana ellu, saatis tööl ja puhkehetkeil, pidustustel ja matustel. Laulu all ei mõistetud ainult laulmist, vaid üldse ilu, nalja, rõmu, ilutsemist, elu päikeselist poolt, optimismi ja elurõõmu.

Fantaasiarohked on laulu võimu kujutavad sõnamaalingud. Lauluhäälest murdub mets ja jääb seisma sõda; laul muundab mere maaks; lauldakse toa taha tall; talli sisse hobune, hobuse selga sadul ja sadulasse mees. Neis lauludes kajastub vana, ürgne usk sõna jõusse.

Rahva tarbekunstis ei esinenud kunst kunagi omaette, vaid alati praktiliste vajaduste teenistuses.

Erinevalt professionaalsest kunstist määrab rahvakunstiteose väärtuse see, kuivõrd eredalt ja isikupäraselt väljendab rahvakunsti meiste kollektivselt, st traditsioonipärast.

Eesti rahvakunstil on selgesti täheldatav rahvuslik omapäras. Selles peegeldab rahva mõttelaad ja temperament, maailma tunnetus ja ajalooline kogemus, mis avadlbu rahvakunsti liikides, maailma tunnetus ja ajalooline kogemus, mis avaldub rahvakunsti liikides, ornamentikas, värvikasutuses ja väljendusvahendite struktuuris. Ent hoolimata suhtelisest püsivusest on rahvakunst olnud vastuvõtlik välismõjudele, kuigi töötas need oma mõtte- ja tundelaadi kohaselt ümber.

Kapitalistlike suhete arenedes hakkas käsitöö 19. saj II poolel hääbuma, sest vabrikukaup levis nii linnas kui maal. Vabrikutoodangu võidukäik mõjus pärssivalt rahvakunstile, mis 19. saj lõpul säilis vaid mõne üksiku käsitöö liigi näol.

Uurinud Mezeni hilispaleoliitikumi asulast leitud kaunistatud luust esemeid, jõudis V.Bibikova järeldusele, et nende geomeetrilise ornamendi rombilise mustri aluseks on mammutivõha dentiini struktuur. Kui lõigata võhka oikitelje suhtes 45 kraadi nurga all, tuleb nähtavale dentiini rombikujuline ehitus. [---] Paleoliitikumi inimesed, kes lid tapnud mammuti, voolisid hiigelllooma võhast esiema kujukesi, mille pinnal nägi selgesti dentiini rombilist mustrit. Seetõttu liitusid neis naisfiguurides ehk nn paleoliitikumi Veenustes ürgaegsele jahimehele kaks väga tähtsattõde: mammut kui elu ja heaolu allikas ning naine kui viljakuse ja elu jätkamise sümbol. Rombi võib seega pidada inimkonna ajaloo esimeseks elu ja hüve ideogrammiks. Kui ürginimene meisterdas endale kultusefiguuri mõnust muust materjalist, millest polnud rombilist struktuuri, kraapis ta sellesse ise rombid.

Kaari Utrio - Vasklind

2011-09-10T08:25:00.000+03:00

Kommentaar: Vasklind maalib põhjaliku pildi 11nda sajandi Euroopast, õigupoolest on see pigem reisikiri kuna peategelannal õnnestub reisida läbi kogu Euroopa põhjast itta, idast lõunasse, lõunast lääne, läänest päris läände ja päris läänest tagasi kaugesse põhja. Kohati oli mul ka tunne, et tegelikult räägib raamat erinevate naiste eludest ja need siis on ühendatud ühte tegelasse, sest näis võimatu, et reaalselt võinuks 11ndal sajandil üks soome tüdruk säärasel moel läbi elu ja terve maailmajao rännata.

Tsitaadid:
Aurajõgi voolas läbi maa, mille nimi oli Soome. Inimesed olid valge nahaga, neil olid valged juuksed ja kõledad ohtlikud silmad. Neid Gilbert kartis, sest silmade järgi ei saanud otsustada, mida soomlane mõtles. Soomlased olid suurekasvulised ja sõjakad, vähese jutuga ja kohutavaimad paganad, keda võis ette kujutada.
[---]
Kuid soomlased kummardasid koolnuid, manasid niisketest haudadest suguvõsade kaupa välja surnuid ja käisid nendega läbi nagu harilike naabritega. [---] Pooled soomlased olid nõiad, kes ennustasid tulevikku ja nõidusid teisele poolele õnne.

"Sinu hing on steppi jäänud," ütles Vallittu kurvalt.
[---]
"Ei," raputas Vallittu pead. "Ma igatsesin kogu aeg suurte metsade järele. Steppide tolm pitsitas mu silmi ja soolamere kuumus kõrvetas mu nahka. Ma igatsesin vihma ja udu ja metsade lõhna."

"Joome kõigepealt õlut, sest see on hea," tegi ta ettepaneku ja Stenkili meelest oli see suurepärane mõte.
"Purjus peaga on parem kakelda," nõustus Stenkil ja nad hakkasid tõsiselt jooma.

Ori võis olla märkamatu, elada pimeda ussikese elu sünnist surmani, nautida söömist, soojätkamist ja magamist, teha, mida kästakse ja hoolida vaid kõhust ja jalgevahest.
Kuid kuningatütre tunded ja hing olid seotud suguvõsa ja võimuga. Tema olemasolu pani paika kohustus.

"Sa oled barbar ega või mõista tsiviliseeritud inimesi. Me oleme keisriga üks; keiser on linn ja linn on impeerium ja impeerium on kogu maaailm. Me oleme roomlased."

Õukonnas mängiti julma võrgutamise ja mahajätmise mängu, näideldi kuulujuttude, nalja, pilkamise ja alandamise näidendit. Theodora pelgas seda, sest ta oli kindel, et ei oskaks kreeklaste kombel kergusega välja kannatada kirge täna ja põlgust homme. Ta oli liiga aeglane ja kaaluv sellise kiire jumaldamise ja hülgamise mängu jaoks. Theodora oli kergelt haavatav ja tõsine; ta ei tahtnud kaotajaks jääda.

Barbar on alati õnnelik, sest ta ei tea, et ta on barbar. Kui ta teab, siis ta ei ole enam barbar.

Rumalaks peavad mind need, kes ei saa aru, et lihtsus on tarkus.

Annemarie Selinko - Desirée

2011-09-03T09:21:00.000+03:00

Kommentaar: teismelisena oli see üks mu lemmikraamatuid, imetletud ja palavalt armastatud. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see ka esimene, mille ma lugesin läbi intensiivmaratonina ehk seda praktiliselt käest panemata. See juhtus sügisel, kool oli juba alanud, ma võisin olla 13 või 14 (või 12?), enam ei mäleta. Palju aega on mööda läinud.
Nüüd lugesin uuesti, olin veidi melanhoolne tahtsin lugeda midagi armastustest (kuigi ajalugu, poliitikat ja sõda on selles raamatus tegelikult rohkem) ja mu raamaturiiulil on see üks väheseid armastusromaane. Lugu oli ka praegu köitev, nii et lugesin selle kähku läbi (mind rõõmustab, et vanasti ei kirjutatud 1200-lehelisi raamatuid, nagu praegusel ajal sageli kombeks, nii et poole raamatu pealt ei saa tülpimus ja igavus peale tulla). Aga nüüd näen asju teisiti, milline lihtne ja pinnapealne keelekasutus, milline ühetasandiline kangelanna (Napoleon ja Jean-Baptiste on märksa õnnestunumad), aga sellegi poolest panen raamatu heldimusega riiulile tagasi. Oma esimesi armastusi ei unustata!

Tsitaadid:

Ma arvan, et naine võib kergemini mehe juures midagi läbi viia, kui tal on ümmargused rinnad. Sellepärast otsustasin homme endale neli taskurätti väljalõikesse pista, et tõsiselt täiskasvanud välja näeksin.

Siis istusime kõik jäigalt ja ebamõnusalt ovaalse mahagonlaua ümber.

Ajalugu koosneb ju kõigi inimeste saatustest, eks ole? Mitte ainult inimesed, kes surmaotsuseid alla kirjutavad või hästi teavad, kuhu kahurid üles seada, ja kuidas neist lastakse, ei tee ajalugu. Ma arvan, et ka teised, ma mõtlen, need inimesed, kellede pead otsast maha võetakse või kellede peale on kahurid suunatud, ja üldse, et kõik mehed ja naised, kes elavad ja loodavad ja armastavad ja surevad, ka ajalugu teevad.

"See ei lähe, härra kindral! Tõesti mitte. Mitte sellepärast, et olen liig noor teile. Aga näete ju ise - ma olen liig väike teile!"

Hõbevalge - Lennart Meri

2011-08-27T17:51:00.000+03:00

Keel tundub mulle tugeva palkmajana oma seinte ja katuse, uste ja akende, panipaikade ja peidikutega. Sõnad on selle maja askuad. Nad sigivad, sünnivad, kasvavad, teevad oma igapäevast tööd, kõnnivad uksest sisse-välja ja võtavad vastu võõraid, kellest mõni on jäänud majja koduväiks. Juhtub sedagi, et sõna sureb noorelt või läheb maailma rändama ega jõua koju tagasi. Maja elab kauem, muutub vähem ja kõik asukad peavad end tema järgi kohandama.

Võimalik, et me ei ole osanud vääriliselt hinnata oma väikese mere suuri eeliseid. Tema liigendatud rannik ei ole kusagil traagiliselt kauge ning pakub saarte ja poolsaarte varjus peaaegu kõikjal tormikaitset. Tema laine ei ole kõrge, tema tuuled ja rajud püsivad inimvõimete piirides. Ta on looduse liivakast tulevastele tüürimeestele, meresõidu koidikul jõukohasem Atlandist või Vaiksest ookeanist.

Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame.

Mäletamine on side minevikuga, aja valitsemine.

Kõik me kanname endas nõrkushetkil saari, märkamata, et mandrid kannavad meid.

Ta on paigale tardunud, pilk liikumatu, käed otsekui kummalises palvuses päikese poole sirutatud ning barbarid, keda võiksime kergemeelselt juurde kujutleda, jäävad tasahilju vaikseks: midagi niisugust ei ole varem nähtud. Täna, kakskümmend kolm sajandit hiljem võime murelikke barbareid mõista. Nad olid tunnistajaks kolmemõõtmelise maailma sündimisele, ja see ei tõota midagi head. Ruumilises maailmas ei ole barbaritele ruumi.

Ehitis toetus neljale hoolikalt valitud kuusepuust sambale, mille harali juured laotusid maapinnale nagu kana varbad. [---] Seisime niisiis metsavööndi vanima püstehitise ees, mis juba kirjaliku ajaloo koidikul oli vapustanud idaslaavlaste kujutlusvõimet ning hilisemasse vene folkloori ladestunud "kana varvastele majana" ja nõia eluasemena.

Jutt on ikkagi väga kaugetest aegadest, ja metsavöönd ei säilita jälgi. Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. Oskame lugeda üksnes kivist tahutud kultuuriajalugu ja tihti peale peame püramiide ainsaks lugemisväärseks ajalooks. Kuid metsavööndil on püsivam mälu, vahest just seetõttu, et ta ei vajanud kirjakunsti, mälu jalutuskeppi. Kirjakunsti leiutas maksukoguja, maksumaksja leiutas enesekaitseks kunstikirjanduse. Metsavööndi ajalugu elab kirjutamata kirjanduses, tavandites ja riitustes.

Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimuseks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisena rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis.

Kaaluka argumendi Tacituse aestide samastamiseks eestlaseks on meile vahendanud meie keel ise - nii hämmastavalt rikas mitmesuguste elavate muististe poolest. See on lihtne sõna: venelane.
Ükski slaavi rahvas seda nimetust enda suhtes ei pruugi.
Peale läänemeresoomlaste ei mäleta enam keegi seda etnonüümi.

Saksidest on ammu saanud anglo-saksid ehk inglased, kuid meie kutsume Saksamaa elanikke neile kaunikesti ootamatul kombel endistviisi sakslasteks.
Aga kuidas kutsuvad sakslased ennast ise?
[---]
Vajadus naabritele nimi anda tekkis varakult, vajadus ennast ja oma keelekaaslasi ühtlaselt nimetada tekkis hilja. [---]
Meie haritud naabrid on õige varakult õppinud meid eestlasteks nimetama. Ise hakkasime ennast üsna hiljuti eestlasteks pidama, umbes Suessi kanali avamise või Verdi "Aida" esietenduse aegu.

Meie suurimaks haldusüksuseks kolmeteistkümnenva sajandi algul oli maakond, mis välispoliitilise ohu korral võis ajuti liituda naabermaakonnaga. Sarnaselt Kesk-Euroopaga võiksime oma vanimatelt geograafilistelt dokumentidelt oodata eeskätt maakondade nimetusi ja maakondadest tuletatud hõimunimesid. Kummalisel kombel on pilt vastupidine. Eesti ala vanimaid kirjeldusi on misjonär Henriku 1224-1227 koostatud ladinakeelne Chronicon Livoniae. Autor kasutab selles etnonüümi estones eranditult kõigi Eesti maakondade asukate suhtes, toponüümi Estoniz, ka Estlandia kogu Eesti ala üldnimetusena.

See ergas vaimuseisund, mida soome keeles nimetatakse sõnaga huomata, saksa keeles achtgeben, inglise keeles to pay attention to, vene keeles zametšatj kõlab eesti keeles tähele panna: igapäevane sõnapaar, mis on kulunud halliks ega sisalda küsimust. Kuid tõlgituna sõnasõnalt avaldab ta meile kauge silmapiiri: panna tähdelle, auf den Stern legen, to put down the star, položit na zvezdu. Tähed on juhtinud meie laevu, laeva kurss tuli tähele panna, suunata kindla tähe peale, ja tähele saama tähendaski koju jõudmist.

Maailma lõpp ei olnud ajaline, vaid geograafiline mõiste. Aeg oli lõpmatu, ruum lõplik. Aja lõpmatuse taju oli vahest teravamgi praegusest, sest side ammu kadunud põlvkondadega oli elav, inimene toetus igas oma otsuses ja sammus esivanetamtele, ning nende lähedaloleku illusiooni süvendas veelgi asjade maailm. Need pärandusid põlvest põlve, säilitades paljude puudutuste soojust, paljude sündmuste sosinaid.

Põhjala eluviisides on ta [linnupüüdmine ja munade korjamine] võrreldav üksnes kalastamisega: mõlemad annavad kindlatel hooaegadel kindlalt garanteeritud saagi. Küttimine seda ei anna.
[---]
Rändlindude tihedad parved olid Põhjala leib.

Kombe [põletusematuse] aluseks oli kujutlus hingest, mis asub pikale teekonnale Toonelasse. Selleks tuli hing täielikult vabastada kehast.
Surnute hinged arvati pärale jõudvat laevades või lindudena. Sügisel lendasid hästi toitunud ja rasvased linnud lõunasse, kevadel tulid nad nälginult tagasi. Nii süveneski arvamus, et rändlinnud on hingelinnud, sidepidajad elavate ja surnute vahel, toonehinge edasikandjad. Nagu suvi vaheldus talvega, nii arvati ka elu harmooniliselt vahelduvat surmaga, mis ju polegi muud kui elu üks erivorme. Selles ringkäigus ei olnud algust ega lõppu, konflikte ega kontraste, loomist ega hävitamist, vaiks üksnes eluvormide igavene vaheldumine.

Laeva ja jaanitule ühenduslüliks on kiik.
Eestis tuntakse kaheksat teisendit hällis kiikuva lapse kohta. Öeldi "lemmis lendab", ja kujundiliselt on see täpne. Vanasti rippis häll pika vibava õrre küljes ja laps lendas tõepoolest üles-alla. Kuid mida tähendab sel juhul lemmis? Appi tulevad sugulaskeeled. Vadjalaste lemmüz on pisuhänd, kuukivi, meteoriit. See on samast tüvest nagu soomlaste lempi, mis nüüdiskeeles tähendab armastust või kirge, algselt aga tähistas hoopis lihtsamat mõistet, nimelt tulesädet. Laev seostus kiige ja hälli "lendamisega", viimane omakorda pisuhännaga, sädemeid pilduva pikahännalise tulemäega, ja see ei olnud hirmu sümbol, vaid tõotas õnne ja jõukust.

Ja siiski laeva põletamine; nõidade ja virmaliste vehklemine; imepärased valged ööd; retked morsaluu rannikule; müür, mille taga elavad koerakoonlased: kõik need mälestuste varjud elavad ühel või teisel viisil araabia kultuuris. Reisikirjades, ilukirjanduses, koguni rahvaluules.

Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. Sõjakas kristlus laastas rohkem kui hunnid, vandaalid ja gootid. Nagu ta eestlaste muinaskultuuri hävitas, nii rüüstas ta ka Kreeka ja Rooma kunstivaramuid.

Reisimine - võime reisikirjas pihtida - on ohtlik haigus, pealegi nakkav.

Linnutees nähti taevalaeva või tähesadamat. Taevas ei olnud ju tollal anonüümne. Ta oli küll suurejooneline, kuid lähedane, lõputu, kuid haaratav.

Mitte kõik sadamad ei arenenud aolinnadeks, mitte kõik aolinnad ei kasvanud linnadeks, kuid kõik läänemere aolinnad said alguse oma sadamast.

Vaevalt tunneksime Tallinna ümbrust ära. Neis kohtades, kus rannik oli laugjas, ulatus meri kilomeetri võrra sisemaa poole. Tallinna reid kaardus vaikse lahesopina Musumäeni, meri raamis Toompea linnamäge kahest küljest.

Toompea võimas kaljurind varjas abajat edela- ja läänetuulte eest, mis meil on valdavad. Kirdesse sirutuv kõrge hiviklibune rannavall pakkus häid randumisvõimalusi ning summutas loodest ja põhjast puhuvaid meretuuli. Abaja lõunakallas oli lauge, pilliroogu või kõrkjatesse kasvanud ja läks tasaselt üle rannaniiduks.

Võib-olla hakkame nägema Revala maastikku?
Männitüvede sammastik.
Maantee valendav madu.
Hommiku-udu, kadakanooled, tulikatest kollendav niit.
Vetikatiine abajas.
Kajakas kivil, peegeldusega kahekesi. Mere kauge koha. Aeru kolksatus. Aja peatumine.
Puri.
Puri.
Puri.
Kogu maailm.

Kus on algus?
Mustamäel.
Kooliõpetaja Arthur Spreckelsen kaevas sealt välja hallist kivist nooleotsa ja kõõbitsa, mõlemad umbes 4000 aastat vanad. Muistse kalastaja-küti elukohaks oli Rahumäe kalmistu alune rand, mida läänest piiras Kadaka küla "terrass", lõunast Nõmme mägedest hargnenud liivaluited ja põhjast vaevumärgatav kõrgendik, mis eraldas muistset eluaset Kopli lahest. Mustamäe majamürakate vahel lookles rannjoon, "Kännu Kuke" kohal püüti kala.

Talumees läls pärast tormi randa. Lained olid kallast murendanud. Ta kummaruds, korjas mündid üles, müüs nad Tallinna kullassepale Clementzile. Need olid vermitud Roomas 139. ja 161. aastate vahel. Õismäelt ja Naissaarelt leitud mündid olid sinna sattunud Bulgarist, Taškendist, Samarkandist, Bukhaarast, Bagdadist, Bodakšanist ja Antiookiast. Christian Marin Frähn määras nende ajaks aastad 718-968.
Vanimad Lundi, Londoni ja saksa mündid olid vermitud 10.sajandi algul.

Kuid rahvaste osa ajaloos ei saa mõõta nende praeguse arvukusega.

Kolm nööpi pintsaku käise küljes on relikt rüütliajast: nende külge kinnitus soomuskinnas.

Maakera hõljub ruumis nagu "rebu munakoores" kirjutab ta [Idrisi] ega võpata, sest kõige vähem huvitasid teda usudogmad ja hingeõndsus. Ometi oli koraani maailm niisama lame nagu piibli oma, ja niisama julm selles kahtlejate suhtes. Idrisit vaimustas reaalne maailm.
Henrikut vaimustas ideaalne maailm, nagu tema seda mõistis. Selle saavutamiseks tuli reaalne maailm hävitada. Tuli hävitada tule ja mõõgaga enda ümber, enesesalgamise ja askeesiga maha suruda enda sees. Idrisit vaimustas maailma mitmepalgelisus, Henrikut tulevase maailma ühenäolisus.

Idrisi ja Henrik olid vastandid, veel rohkemgi: nad olid vastased.
Üle kahe sajandi vältasid ristisõjad, kuni vastandid sulandusid. Idamaad võtsid omaks Õhtumaa morni sallimatuse, Õhtumaid nakatas Hommikumaa naeratav uudishimu. Ghasvat ja renessanss olid Henriku ja Idrisi lapsed.

Sa ei pea mitte valetama? Henrik ei valeta. Ta vaikib.

Juba Riia peapiiskopi Albert II Suerbeeri manifest (1253) kuulutas rannaõiguse kriminaalseks ja karistus oli hiljutiste ristisõdade taustal karmimast karmim: seniks, kuni vara ei ole tagastatud, ähvardati kihelkonnas lõpetada jumalateenistus! Meriliste ei olnud sest sooja ega külma.

Peamine ei ole mitte sajandeid kestnud võitlus rannaõiguse eest, vaid selgesti tajutav peremehetunne oma ranna ja oma mere suhtes, teatud psüühiline laad, mis põrmugi ei sobi kokku "seistmesaja-aastase orjatöö" kristlik-pietistliku klišeega.

Keegi kaupmees pakkus 1568. aastal [Lüübekis?] müügiks 372 paari kindaid, mis olid kootud Saaremaal.

Muinasajast uue ajani oli Eesti rikkuseks leivavili. Tallinna 1586. aasta ekspordist moodustas see ligikaudu poole. Rukist, vähemal määral otri ja kaeru veeti välja Madalmaadesse, Portugali, Hispaaniasse, väljendust "eesti vili", hartkorn, tunti Itaalias. Lisandusid lina ja kanep, ka töödeldud kujul, vaha ja mesi, hülgetraan, mida kasutati ka laevaplankude immutamiseks, ja hülgepekk, mis vee Karl Linné ajal oli maiusroaks, ka orava-ja nirginahad [viimati 1391. aastal), elusloomad, puit, tuhk ja tõrv, paekivi niihästi toorikuna kui raidkivina, ning ootamatul kombel - karksi õlu.
Sisseveos oli kindlalt esikohal prantsuse, saksa ja portugali sool.

[---] keskaeg ei tundnud rahvusküsimust. [---] Keskaegne ühiskond oli ennekõike seisuslik. [---] Seisusliku ühiskonna kultuur on kõikjal vähemalt kakskeelne. [---] Vallutussõjad muutsid keele sotsiaalseks tunnuseks. [---] Seisusliku ühiskonna algusajal kõnelesid misjonärid eesti keelt, mida vaimulikkond hiljem enam ei mõistnud, sest ühiskonna ladviku tunnuseks oli saanud saksa keel. Ja vastupidi, ühiskonna alumisele redelipulgale sattunud sakslane võttis omaks eesti keele kui oma seisuse sotsiaalse tunnuse. Keskaegne Tallinn pakub küllaldaselt näiteid inimestest, kes meie hinnangu järgi peaksid olema sakslased, kuid ei mõistnud sõnagi saksa keelt. Kõnekeel ei määranud niivõrd rahvust kui seisust. Ükski seisus ei olnud rahvuslikult homogeenne, kuid seisuse solidaarus oli suurem rahvuslikest vastuoludest.

Meri on liiga aktiivne, majanduslik, poliitiline, psühholoogiline ja emotsionaalne tegur, et mereäärse rahva elust vaikselt kaduda. Sellist aega ei ole olnud. "Raske, lootusetu, pime orjatöö" on vahest kõige ohtlikum vale, millega meid on püütud võita, sest kui pöörame selja oma ajaloole, pöörduksime ka tuleviku poole seljaga. Ajalugu ei ole väärtus omaette ja kõige vähem on ta ajalugu selle sõna lihtsameelses tähenduses - kord sündinud ja igavesteks aegadeks paigaletardunud sündmuste ahel. Ajalugu elab ja muutub, sest teda ei ole olemas väljaspool inimest, ta leiab oma mõtte või mõttetuse olevikus, meie tegudes või tegemate jätmistes, meis endis, nagu meie omakorda valget ajakangast lakkamatult ümber töötame ajalooks, selle oma värve ja mustreid lisades, [---]

Gargoyle - Andrew Davidson

2011-07-20T23:49:00.003+03:00

The only way I was able to survive that shitty world was to imagine better ones, so I read everything I could get my hands on.

Vähi pöörijoon - Henry Miller

2011-07-20T23:49:00.000+03:00

Mul ei ole raha, tuluallikaid ega lootusi. Ma olen kõige õnnelikum inimene maa peal.

Indigosinisest taevast on minema pühitud pilvede villatordid, hõredad puud kaugenevad lõpmatusse, mustad oksad uneskäijate kombel viiplemas.

Piki kaldaid kummardusid puud raskelt peegli kohal: kui tõuseb tuul ja paneb nad kohinal sosistama, valavad nad veidi pisaraid ja lõdisevad, vesi aga voolab keereldes mööda.

Taskus on tal paberitükid retseptidega Weltschmertz'i puhuks.

On olemas inimesi, kes ei suuda vastu panna soovile kiskjate puuri minna ja lõhki kistud saada. Nad isegi ei võta revolvrit või piitsa kaasa.
Hirm muudab nad kartmatuks...

Kõikjal, kuhu ma lähen, keeravad inimesed oma elu puntrasse. Igaühel on oma isiklik tragöödia. See on juba veres - ebaõnn, tüdimus, ahastus ja enesetapp. Õhk on läbiimbunud hädast, pettumusest ja tühisusest.

Tema hääl on räme, kraapiv, kõmisev - raske nüri löögiriist, mis künnab endale teed läbi liha ja luu ja kõhre.

Mitte juhus ei lennuta meiesuguseid inimesi Pariisi. Pariis ei ole muud kui tehislik lava, pöördlava, mis võimaldab vaatajail pilku heita kõikidele konflikti faasidele. Pariis ise ei algata ühtegi draamat. Need on alanud mujal. Pariis on lihtsalt sünnitusabi instrument, mis tõmbab elava embrüa üsast ja asetab selle inkubaatorisse. Paris on kunstlike sünnituste häll. Selles hällis kiikudes libisevad kõik tagasi oma toitepinda, üks unistab end tagasi Berliini, tene New Yorki, Chicagosse, Viini, Minskisse.

Olgu see maailm, mis ta on iseendale loonud, kuitahes vilets ja piiratud, tema funktsioneerib selles suurepäraselt.

Germaine sai asjast õigesti aru: ta oli harimatu ja meelas, ta tegi oma tööd hinge ja südamega. Ta oli läbi ja lõhki hoor - ja see oli tema voorus!

Ma tahaksin olla nii rikas, et ma võiksin võtta sekretäri, kellele ma saan käigu pealt dikteerida, sest kõige paremad mõtted tulevad mul ikka siis, kui ma olen masinast eemal.

Mina olen oma noorusmelanhoolia välja elanud. Mulle ei lähe põrmugi korda, mis on olnud või mis mind veel ees ootab. Ma olen terve. Parandamatult terve. Ei kurbust ega kahetsust. Ei minevikku ega tulevikku. Olevikust mulle piisab. Päev-päevalt. Täna!

Ja siis tekkis mul ühtäkki mõte, et mitte keegi ei keelaks inimesele söömaaega, kui tal ainult jätkuks julgust küsida.

Ta on Taniale aia ümber teinud, nagu oleks see mingi vilets haisev pühakukont. Kui tal ainult jätkuks julgust öelda "Võta ta!", siis võib-olla sünniks ime. Ainult seda. Võta ta! - ja ma vannun, et kõik läheks rööpasse. Peale selle ma vahest ei võtakski - huvitav, kas see on talle kunagi pähe tulnud? Või võtaksin mõneks ajaks ja annaksin siis tagasi, paremana. Aga naisele aed ümber teha, see ei kõlba. Elavale inimesele ei tohi aeda ümber teha. See ei ole enam kombeks.

Sina vilets koltunud tõbras arvad, et mina ei kõlba talle, et ma võin ta ära määrida, ära rüvetada. Sa ei tea, kui magus on määritud naine ja kuidas seemnevahetus võib naise õitsema panna!

"Elu," ütles Emerson, "on see, millele inimene päevläbi mõtleb."

Ja see kadedus ja need intriigid ja väiklased alatud vägikaikaveod. Kus iganes on koos kümme hindut, seal on terve India oma usulahkude ja -tülidega, oma rahvuslike, keeleliste, usundlike ja poliitiliste vastuoludega. Gandhi isikus elavad nad üürikeseks hetkes läbi ühtsuse imet, aga kui tema lahkub, siis tuleb krahh, täielik tagasilangus vaenu ja kaosesse, mis on nii iseloomulik India rahvale.

Noor hindu on muidugi optimistlik. Ta on olnud Ameerikas ja ta on rikutud ameeriklaste odavast idealismist, on rikutud vannitubade endastmõistetavusest, kaubahallide pudipadist, saginast, tööviljakusest, masinavärgist, kõrgetest palkadest, tasuta raamatukogudest jne, jne.

Kuulates tema Ameerika jutte, näen ma, kui mõttetu on oodata Gandhilt imet, mis vääraks saatuse kulgu. India vaenlane ei ole mitte Inglismaa, vaid Ameerika. India vaenlane on aja vaim, see tagasipöördumatu kellaosuti. Miski ei suuda talitseda seda viirust, mis mürgitab tervet maailma. Ameerika on kehastunud viimne päev. Ta kisub terve maailma enda järel põrguauku.

[---] hirmus ei ole mitte see, et inimesed on selles sõnnikuhunnikus roose kasvatanud, vaid see, et nad ühel või teisel põhjusel üldse vajavad roose. Ühel või teisel põhjusel ihkab inimene imet, ja et seda korda saata, läheb ta kahlates läbi vere. Ta rikub end ideedega ja on nõus haihtuma varjuks, et kasvõi sekundiks sulgeda silmad tegelikkuse koletuse ees. Kannatatakse välja kõik - häbi, alandused, vaesus, sõda, roimad - usus, et üleöö juhtub midagi, et juhtub ime, mis muudab elu talutavaks. [---] Ja sellest lõputust piinast ja vaevast ei sünni ainsatki imet, mitte ainsamat kaduväikest aimust kergendusest.

Miskipärast avaldas arusaamine, et midagi pole loota, mulle tervendavat mõju. Nädalaid, kuid ja aastaid, õigupoolest terve elu ma olin oodanud, et midagi juhtuks, et mingi sisemine sündmus muudaks mu elu, ja nüüd äkki, innustatuna absoluutsest lootusestusest, tundsin ma kergendust, tundsin, nagu oleks mu õlult võetud raske koorem.

Montparnasse'i poole kõndides ma otsustasin vooluga kaasa minna, mitte avadada vähimatki vastupanu saatusele, ilmutagu see ennest mis tahes viisil. Mitte miski, mis minuga seni oli juhtunud, polnud suutnud mind hävitada; hävinud polnud midagi muud peale mu illusioonide.

Harilikult kukub ta ärgates ikka sajatama ennast või oma tööd või elu. Harilikult on ta ärgates ikka ääretult tüdinud ja löödud, tusane sellepärast, et ta öösel ära ei surnud.

Õhtusöögi aeg hakkab kätte jõudma ja rahvas valgub tagasi koju niisuguse väsinud ja masendunud ilmega, mis tuleneb ausal teel elatise hankimisest.

Miski küll toimub, aga sellel puudub mõte; nagu joodaks tühjaks poolikut kalvadosipudelit sellepärast, et see ei mahu kohvrisse.

Mida vähem sa neid tähele paned, seda rohkem nad sul järel jooksevad. Naistes on midagi loomuvastast... nad on kõik südamepõhjas masohhistid.

Maailmas on inimesi, kes on nii pentsikud tüübid, et isegi nende surm on naeruväärne. Ja mida koledam on surm, seda naeruväärsemad nad tunduvad. Pole võimalik nende lõppu kas või veidigi väärikamaks rüütada - peab olema petis ja silmakirjateener, et nende lahkumises midagi traagilist leida.

Nad põlgasid teda, sest ta nägi alati nii armetu välja ja tal oli ekseem ja ta oli kõõmas. Ta oli nede jaoks paljas õhk, aga nüüd, kus ta on surnud, panevad nad usinasti rahad kokku ja ostavad talle hiiglasuure pärja ja trükivad tema nime järelhüüetes suurte tähtedega ära. Kõik selleks, et veidi sära ka neile langeks.

Paar ööd tagas võtsin ta enda juurde - haledusest - ja tead, mida see narr eit oli endaga teinud? Ta oli selle paljaks ajanud... seal polnud ühtegi karva. Kas sa oled kunagi olnud naisega, kes on endal tuti maha ajanud? See on võigas, eks ole? Ja naljakas ka. Kuidagi ogar. See ei ole enam nagu tutt, vaid nagu tühi merikarp või midagi sellist.

See on nagu sõjaseisukord: niipea, kui sündmustele on tõuge antud, on kõikidel meeles ainult rahu ja see, et vaja oleks asjale kiiresti lõpp teha. Ja ikkagi pole kellelgi julgust relvi maha panna ja öelda: "Minul on kõrini... mulle aitab." Ei, sest kusagil n see viisteist franki, mis enam kellelegi korda ei lähe ja mida kokkuvõttes niikuinii mitte keegi endale ei saa, aga see viisteist franki oleks nagu kõigi asjade alpõhjus, ja selle asemel et omaenda häält kuulda võtta, selle asemel, et sellest algpõhjusest lahti öelda, alistutakse olukorrale ja muudkui tõurastatakse ja tõurastatakse, ja mida suurema argpüksina keegi end tunneb, seda kangelaslikumalt ta käitub, kuni selle päevani, kus põhi enam ei pea ja äkki vaikivad kõik kahurid ja sanitarid korjavad üles kõik sandistatud ja veritsevad kangelased ja riputavad neile aumärke rinda. Ja siis on aega terve ülejäänud elu sellele viieteistkümnele frangile mõelda. Silmadest ja kätest ja jalgadest ollakse küll ilma, aga lohutuseks võib oma elu lõpuni unistada sellest viieteistkümnest frangist, mida keegi enam ei mäleta.

Aga sellest, kellel puudub võitlejasoon, ei saa võitlejat ka väevõimuga.

Mõned meist on nii suured argpüksid, et ai anna iial välja kangelase mõõtu, ka mitte siis kui meid surmani ära hirmutada. Võib-olla me teame liiga palju.

Maailm pannakse mulle nina alla, ja kõik, mida minult oodatakse on katastroofide kirjavahemärgistamine. Pole olemas asju, kuhu need ülakorruse libedad sellid [ajakirjanikud] oma nina ei topiks; ükski rõõm, ükski mure ei jää märkamata. Nad elavad keset elu karme tõsiasju ehk tegelikkust nagu seda nimetatakse. See on mädasoo tegelikkus ja nemad on selle soo konnad, kellel pole muud paremat teha kui krooksuda.

Aga nimelt selle pärast, et kõik võimalused on sinu vastu ja et lootust on nii vähe, on elu siin magus. Päevhaaval. Ei eilset ega homset.

Käsikirjaleht käes, kuulan ma ümberringi kõlavat muusikat, häälte suminat ja undamist ja linotüüpide kõlinat, mis meenutab tuhandet hõbekäevõru pesurulli alt läbi käimas; aeg-ajalt sibab meie jalgadest mööda rott või laskub tarakan oma peentel jalgadel osavalt ja kärmelt seina mööda alla.

Kõik minevikku kuuluv on nagu merre uppunud; on küll mälestused, aga pildid on kaotanud värskuse ja on elutud ning pudedad nagu kauasest seismisest mumifitseerunud surnukehad mädasoos.

Üks asi, millest öösiti tööl käies tuleb hoiduda, on päevaplaani rikkumine; kui sa ei jõua magama heita enne, kui linnud sädistama hakkvad, siis on üldse mõttetu magama heita.

Parem hoida Ameerkat kusagil peidus, alati äepärast nagu omamoodi piltpostkaarti, mida võib nõrkushetkedel välja võtta ja vaadata. Sel moel võid kujutleda, kuidas ta sind kusagil alati ootab, muutumatult ja rikkumatult [---] suur isamaa-lagendik oma lehmade ja lammaste ja hellasüdameliste meestega [---]

Pariis on nagu hor. Eemalt paistab ta hurmav ja sa ei jaksa ära oodata, millal sa tal ümbert kinni saad võtta. Aga viis minutit hiljem sa tunned endas tühjust ja tülgastust iseenese vastu. Tunned end petetuna.

Ja siis haaras ta impulsiivselt mu käe ja tõstis huultele. See lõi mind pahviks. Mul tuli tahtmina anda talle ära kõik, mis mul on. See väike narr liigutus, see läks mulle südamesse.

Kui sul sisimas on kõik kohevil, siis ple sugugi lihtne otsemat teed magama minna.

Vihmaaeg on tulekul, see tähendab pikka ja üksluist pori ja udude ja tilkuva vihmaga ajajärku, mis teeb inimesed märjaks ja hädiseks.

Samuti meeldis talle, kui naised pidasid teda kunstnikuks. Kuna mees, kellelt ta korteri oli üürinud, oligi maalikunstnik, siis polnud seda muljet raske jätta; lõuendd, mis me kapist leidsime, olid peagi laiali sätitud ja üks lõpetamata töö pilkupüüdvalt molbertile üles pandud. Õnnetuseks olid nad kõik sürrealistliku moega ja jätsid harilikult ebasoodsa mulje.

...tbc...

Minu Ugrimugri - Rein Sikk

2011-07-15T23:59:00.000+03:00

Oleme vee, maa ja metsa väge ikka veel silmin täis, kuigi ise sellest alati aru ei saa. Aga ju meie ürgloomuse kohtumised kiiresti muutuva maailma kukuvadki just hinge eripära tõttu teinekord veidi kentsakalt välja.

Kõike pole õigel ajal kirja pannud.
[---]
Kuigi õnneks on alles pilgud, tunded ja lõhnad mälusoppides. Ja soov enese mälus sobrada, sealt vääriskive leida.

Vaikus räägib palju enam kui sõnad või helid. Sellepärast, et sõnad või helid on konkreetsed, pärinevad ühelt konkreetselt inimeselt või helitekitajalt. Nad on väga reaalsed.
Aga vaikus on absoluutne.

Ju on inimloomus kõikjal sarnane sel kombel, et suurel on väikesele nii väga lihtne haiget teha. Ja suur ei saa teinekord sellest arugi, kui väga haiget ta väikesele teeb.

Kui kõne läbi oli, vaatas tädi Maali mulle tõsiselt otsa ja küsis: "Aga kuidas see helistaja teadis sulle just siia, minu juurde helistada? Miks ta ei helistanud naabrinaise juurde?"

Slaavi müstika on kogum arusaamatusi, mida reaalselt olemas ei tohiks olla, aga mis ekisteerivad ja tomivad sellest hoolimata efektiivselt.

Me oleme täpselt samasugused olnud kui need udmurdi neiud. Oleme samasuguseid unistusi unistanud, silmad suured ja veekalkvel.

Kui kohtume, siis vaikime esmalt kaua, sest meid on elus hoidnud pigem vaikimine kui suur sõnamulin. Ja milleks liiast sõnu, kui tajume maailma ühtmoodi. Koos tajumine on suurem nauding kui koos rääkimine.

Tihti oleme nii häbelikud, et ei julge oma väärtustes väärtusi näha.

Kui aga viimaks võõristusest üle saanud ja üksteist piisavalt uurinud oleme, siis võime ette võtta niisuguseid pöörasusi nagu ei keegi teine. Sest ühel hetkel on kõik kaitsekihid kadunud ja maalähedane hing lendab vabalt ringi.

Just nimelt - ja seda juba kogu ugrimugri asja kohta - pole vaja rabeleda, et kiirelt midagi suurt saavutada.
On vaja vaid tasa ja targu toimida, toimida, toimida. Asja ajada.

Wise Man's Fear - Patrick Rothfuss

2011-07-14T23:40:00.000+03:00

It had flaws, but what does that matter when it comes to matters of the heart? We love what we love. Reason does not enter into it. In many ways, unwise love is the truest love. Anyone can love a thing because. That's easy as putting a peny in your pocket. But to love something despite. To know the flaws and love them too. That is rare and pure and perfect.

Books are a poor subsitute for female companionship, but they are easier to find.

When someone tells you a piece of their life, they're giving you a gift, not granting you your due.

Remember: Threre are three things all wise men fear: the sea in storm, a night with no moon, and the anger of a gentle man.

Songs choose their hour and their own season. When you're tune's tin, there is a reason. The tone of a tune is your heart's mettle, and there's no clear water from a mudding well. All you can do is let the silt settle, or you'll sound sour as a broken bell.

When you love something, you have to make sure it loves you back, or you'll bring about no end of trouble chasing it.

It is easier to understand if you think of it in terms of music. Sometimes a man enjoys a symphony. Elsetimes he finds a jig more suited to his taste. The same holds true for lovemaking. One type is suited to the deep cushions of a twilight forest glade. Another comes quite naturally tangled in the sheets of narrow beds upstairs in inn.s Each woman is like an instrument, waiting to be learned, loved, and finely played, to have at last her own music made.

No man is brave that has never walked a hundred miles. If you want to know the truth of who you are, walk until not a person knows your name. Travel is the great leveler, the great teacher, bitter as medicine, crueler than mirror-glass. A long strech of road will teach you more about yourself than a hundred years of quiet introspection.

I believe everyne has some question that drives them. A question that keeps them awake nights. A question they worry like a dog with an old bone. If you understand a man's question, it brings you closer to understanding the man himself.

I also will admt a somewhat foolish fondness towards the apparatus involved. The bottles and tubes. The acids and slats. The mercury and flame. There is something primal in chemistry, something that defies explication. Either you feel it, or you don't.

But the silence was back now, stronger than before. Thick enough that you could spread it on your bread and eat it. There are some silences that even words cannot drive away.

I was just wondering what you'd say about a girl who keeps chaniging her name. Every time i turn around she's picked a different one.
[---]
It could indicate she doesn't know who she is. Or that she does know, and doesn't like it.

Name of the Wind - Patrick Rothfuss

2011-06-29T22:57:00.001+03:00

I tend to think too much. My greatest success came from decisions i made when i stopped thinking and simply did what was right. Even if there was no good explanation for what i did. Even if there were very good reasons for me not to do what i did.

But we are all creatures of habit. It is far too easy to stay in the familiar ruts we dig for ourselves.

Everyone thinks chemistry and alchemy are so similar, but they're really not. They're not even related. They just happen to live in the same house.

But just because he didn't like he thought of his blood on the outside didn't mean he was really afraid of those things. He just didn't want them to happen. To really fear something you have to dwell on it.

By noon, i had wroked myself into such a grim mood that i snapped at Sim during lunch and we bickered like an old married couple. Willem offered no opinion, keeping his eyes carefully on his food.

That's basic psychology. You dress a beggar in fine clothes, people treat him like a noble, and he lives up to their expectations.

It's like everyone tells a story about themselves inside their own head. Always. All the time. That story makes you what you are. We build ourselves out of that story.

Rachel's Holiday - Marian Keyes

2011-06-24T19:23:00.002+03:00

It's tremendously liberating when you don't fancy someone because you don't have to try and make them fancy you. With Luke, I was able to be myself.

It was the sound of John Joe eating!
It was really loud. In fact, it was becoming louder. How come no one else seemed to notice? I tried not to hear him but I couldn't help it. My ears had suddenly become like those powerful microphones used on the television programmes to hear ants breathing.

But suddenly before my weary eyes, she mutated into the duracell bunny of trivial chat.

Everyone who comes here has spent most of their adult life seeking instant gratification. It's a fundamental part of the addicts personality.

'Are you happy?'
'God, yes,' I said confidently. 'I have a lot of fun.'
'No, happy,' he repeated. 'You know, content, serene, at peace with yourself.'

'I'm perfectly happy except for some things in my life that need to be changed...'
Like just about everything, the thought foricibly struck me. My love-life, my career, my weight, my finances, my face, my body, my height, my teeth. My past. My present. My future. But other than that...

The things we dislike most in others are the characteristics we like least in ourselves.

We learn behaviour patterns from our parents. Even if we hate those parents and their way of behaving.

I was afraid she'd be cross with me.
But she gave me such a beautiful dazzling smile that I wanted to climb into her pocket and stay with her. I thought she was gorgeous.

We [our family] hugged awkwardly, the only way we knew how, and smiled.

I felt sick and I hate myself for always fading into insignificance around any of my sisters. Even my mother sometimes outshone me.

And I was awash with the same old agony that I was me. And not Helen. Or somebody else. Anyone else, anyone other than me.

I couldn't stop thinking about it, the way you can't help probing a sore tooth with your tongue.

'You have the over-developed sense of self-importance that a lot of addictive personalities seem to have, plus the massively low self-esteem.'

Fear itself was the biggest reason, she said. Everyone was afraid of going to the dentist but addicts never faced up to it. The way they never faced up to anything frightening.

Being alive hurts, but you don't use painkillers for that.

That alarmed me. If hed' seen through me, who else had?

'I don't know why she bothered with me because nothing I did made her happy. She wanted to change everything, my clothes, my mates, where I lived, waht I spent my money on. Even the music I listened to.'

I couldn't sleep because i kept having imaginary conversations.

I was raging. Then Josephine told me I was using my anger to avoid accepting any responsibility for the situation.

It's very uncomfortable when you've no belief in yourself.

Parents are human too, with fears and unfulfilled ambitions that they sometimes bring to play on their children.

Some people take to heart the negative messages they get about themselves. Others, more resilent, shrug off any criticisms.

It was a relief to stop fighting, to stop resisting the insistent knowledge that my life and behaviour weren't normal. And it was a relief to know that I wasn't mad or stupid or useless, all that was wrong was that I was immature and had low self-worth, which would improve by staying away from mood-altering chemicals.

It [low self-esteem] explained why I'd thrown myself at men who didn't want me. As Josephine said on my fourth-last day in group 'You got them to reinforce your own sense of self-loathing.'
And it explained why most men didn't seem to want me.
'You were too needy,' Josephine said. 'You scared them away with the big, gaping hole you had in your soul.'

A lot of people latch onto relationships to avoid being alone with themselves.

Whereupon Chris did the Dance of the Stolen Car. Which goes as follows. Walk four paces beside the empty place, then come to an abrupt halt. Walk four paces back in the other direction, again coming to an abrupt stop. Two paces in the original direction, stop, then back again. A frantic headspin to the left, a frantic headspin to the right, culinating in a full bodu three-hundred-and-sixty degree pirouette. Another pirouette to the opposite direction. This is when facial directions become very important. Pop your eyes, wrinkle your forehead, let your mouht hang open. You ma sing at this point 'But where...? I parked it here, I did, I definately parked it here.'
Pause. More pacing, a lot more agitated this time. Up down, up down, up down. Faster, faster, faster.
Another pause for more singing, this time with arms outstretched. 'Was it here I parked it...? Maybe it wasn't... But I'm sure it was, I'm fucking certain.'
Then reaching a crescendo 'For FUCK's SAKE! The fucking bastards. The fucking... fucking, fucking, dirty, fucking... BASTARDS.'
'It's only new.' (In some versions)
'It's not insured.' (In others)
'My father doesn't know I've taken it.' (In Chris's)

I planned to disappear. To punish myself with an empty lonely half-life away from family and friends. I would wander the earth, welcome nowhere, because I didn't deserve any other form of existence.

'You're a great girl in a lot of ways, but you're more trouble than you're worth. You're out of control and I can't handle you anymore.'

'Anyway, she said something to me, about how nice it was to have someone to compare myself to, so that I was always the best one.'

Then I felt a strange relief that I wasn't tied to Brigit anymore. It was nice to know I could survive without her, that I didn't need her approval or endorsement.

'They're not good enough, is that what you're trying to tell me?' Nola demanded, as if I'd just invented a cure for AIDS.
'Exactly!' I exclaimed. 'And I couldn't be arsed wasting my time, I've better things to do.'
'Janey macaroni, but you've changed,' Nola said.
'Have I?'
'Sure, think of what you were like a year ago,' she sang. 'You'd have slept with the tthe tinker's dog, to avoid being by yourself.'

He's just not that into you - Greg Behrendt & Liz Tuccillo

2010-09-11T17:23:00.001+03:00

And sadly (and most embarrassingly), we [men] would rather lose an arm out a city bus window than tell you simply, "you're not the one." We are quite sure you will kill us or yourself or both - or even worse, cry and yell at us. We are pathetic. But the fact remains, even though we may not be saying it we are absolutely showing you all the time.

We may try to make you think differently, but we men are just like you. We like taking a break from our generally mundane day to talk to someone we like. It makes us happy. And we like to be happy.

Missing someone is a sign of a healthy relationship.

The word "busy" is a load of crap and is most often used by assholes. The word "busy" is the relationship Weapon of Mass Destruction.

Everyone wants to be loved and needed, particulary by the person who just broke up with us.

Don't be flattered that he misses you. He should miss you. You are deeply missable. However, he's still the same person who just broke up with you. Remember, the only reason he can miss you is because he's choosing, every day, not to be with you.

Bored with the same type of myser ver and over and over again.

... how good it feels to be out of a relationship with someone who actually wasn't that into you. Can you at least feel the sense of relief? When you think about it, making all those excuses for someone and trying to "figure someone out" takes up a lot of energy.

Memories of Ice - Steven Erikson

2010-09-05T22:38:00.001+03:00

We hunted the ranag until they were no more, and this brought starvation to the ay, for we had also hunted the terag until they were no more aswell. The agkor who walk with the bhedrin would not share with the ay, and now the tundra is empty. From this I conclude that we were wasteful and thoughtless in our hunting.

Pain darkened the world. Pain dislocated. Turned one's own flesh and bones into a strangers house, from wich no escape seemed possible.

Death and dying makes us into children once again, in truth, one last time, there is our final wailing cries. More than one philosopher has claimed that we ever remain children, far beneath the indurated layers that make up the armor of adulthood.

Lühike müüdi ajalugu / Karen Armstrong

2010-09-05T01:08:00.000+03:00

Tundub, et inimestele on väga ammusest ajast peale olnud ainuomane võime mõelda asjust, mis asuvad väljaspool igapäeva kogemust.

Unenägude aeg - mida austraallased kogevad und ja nägemusi nähes - on ajatu ja igikestev. See on vastukaal tavaelule, milles domineerivad surm, voolavus, pidev sündmuste jada ja aastaaegade ringkäik. Unenägude ajas elasid esivanemad - võimsad arhetüüpsed olendid, kes õpetasid inimestele elutähtsaid oskusi, nagu küttimine, sõjapidamine, seks, kangakudumine ja korvipunumine. Seetõttu pole need ilmalikud, vaid pühalikud tegevused, mille abil surelikud inimesed saavutavad kontakti unenägude ajaga.

Kujuteldamatult suur, kättesaamatu ja igavene taevas kõrgus nende kohal. [---] Taeva välgunoolte, varjutuste, tormide, vikerkaarte ja meteooride näitemäng kõneles teisest, pidevalt aktiivsest mõõtmest, mis elas jõuliselt oma elu. Taevale mõeldes tundsid inimesed õudu ja rõõmu, aupaklikkust ja hirmu. [---] Oli mõeldamatu, et taevast oleks võimalik veenda vaeste ja nõrkade inimolendite tahtmist täitma.

Taevas jäi pärast paleoliitikumi kauaks pühaduse sümboliks. Aga üks väga ammune areng näitas, et mütoloogia ei pea vastu, kui see räägib liiga kõrgest reaalusest. Kui müüt ei võimalda inimestel pühadusest osa saada, muutub see kaugeks ja kaob nende teadvusest.

Peaaegu igas panteonis on oma taevajumal. [---] Ta on kõigi asjade põhjus ja taeva ning maa valitseja. Teda ei kujutata kunagi piltidel ja tal pole altarit ega preestrit, sest ta on liiga kõrge, et inimesed teda kummardaksid. Ülijumala poole pöördutakse palves ja usutakse, et ta valvab inimeste üle ja karistab nende eksimusi. Samas puudub ta inimeste igapäevaelust. Hõimurahvad räägivad, et ta on väljendamatu ega saa inimeste maailmaga kuidagi kokku puutuda. Kriisi ajal võib tema poole pöörduda, aga muidu on ta kusagil eemal. Tihti öeldakse, et ta on "minema läinud" või "kadunud".

On lugusid, mis seletavad, kuidas ülijumal võimult kõrvaldati: näiteks Uranose, kreeklaste taevajumala kastreeris tema poeg Kronos müüdis, mis illustreerib kohutaval kombel nende loojate võimetust, kes olid jäänud inimeste tavaelust nii kaugele, et muutusid kõrvalisteks.

On äärmiselt tähelepanuväärne, et taevasse mineku müüdid ja rituaalid pärinevad inimajaloo kõige varasemast perioodist. See tähendab, et üks inimkonnale olulisemaid igatsusi on iha jõuda inimsusest kõrgemale.

Antropoloogid märgivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. [---]; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke süüd. [---] Põllumajanduse-eelsel ajal ei saanud nad [korilased] endale ise toitu kasvatada, nii et elus püsimiseks tuli hävitada teisi elusolendeid, kellega nad tundsid end lähedastena. [---] Jahimehed nägid nende hirmu ja mõistsid nende hirmukarjeid. Nende veri voolas samuti nagu inimestel.

Pole võimalik olla kangelane, olemata valmis loobuma kõigest, pole taevasse tõusmist ilma pimedusse laskumiseta, uut elu ilma mingil moel suremiseta.

Mõned paleoliitikumiaegsed kangelased säilisid hilisemas mütoloogilises kirjanduses. Kreeka kangelane Herakles on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia.

Kuigi küttimine oli üksnes meeste tegevus, oli siiski üks kõige võimsamatest küttides paleoliitikumi ajal naine. Kõige varajasemad rasedat naist kujutavad kujukused, mida on leitud üle kogu Aafrika, Euroopa ka Lähis-Ida, pärinevad sellest ajast. Artemis on lihtsalt üks selle suure jumalanna, hirmuäratava jumaluse kehastus. Ta polnud üksnes loomade valitsejanna, vaid ka elu allikas. Ta pole siiski mingi hoolitsev maaema, vaid halastamatu, kättemaksuhimuline ja nõudlik.

Jahimehed nägid, et naised olid uue elu allikad, just nemad - mitte mehed, kes olid asendatavad - kindlustasid hõimu püsimajäämise. Naisest sai niimoodi aukartustäratav sümbol elule enesele - elule, mis nõudis meeste ja loomade pidevat ohverdamist.

Neoliitikumi uued müüdid sundisid inimesi jätkuvalt surmaga arvestama. Need polnud mingid pastoraalsed idüllid ja emajumallanna polnud sugugi õrn ja lohutav jumalus, sest põlluharimist ei peetud rahulikuks, mõtlikuks tegevuseks. See oli pidev võitlus viljatuse, põua, näljahäda ja raevukate loodusjõudude vastu, mida peeti samuti püha jõu avalduseks.

Selleks, et vilja kanda, peab seeme mulda laskuma ja surema, ning tema surm on valus ja traumeeriv. Põllutööriistad näevad välja nagu relvad; teravili tuleb pulbriks jahvatada ja viinamarju tuleb tundmatuseni lömastada, enne kui neist saab veini teha.

On öeldud, et ajalugu on hävitamiste protsess, kuna iga uus areng nõuab varem olnu maatasa tegemist.

Tsivilisatsiooni peeti küll suurepäraseks, aga hapraks: linnad võisid dramaatiliselt kerkida ja õitseda, et siis liigagi kähku langeda. [---] Peeti sõdu, korraldati massimõrvu, revolutsioone ja väljasaatmisi. Selline häving tähendas, et suure vaevaga saavutatud kultuur tuli ikka ja jälle üles ehitada ja maksma panna. [---] Linnaelanike uued müüdid, kus hirm segunes lootusega, kajastasid korra ja kaose igavest võitlust.

Babüloni suur tsikuraat ehk templitorn jättis muistsetele israelliitidele sügavalt ebameeldiva mulje. [---] Mesoptaamlaste endi jaoks oli linn kohaks, kus nad võisid kohtuda jumalatega.

Antiikmaailmas oli iga linn püha linn. Nii nagu uute linnaelanike esivanemad olid pidanud pühaks ja rituaalseks tegevuseks jahipidamist ja maaharimist, pidasid nemad nüüd jumalikuks oma kultuurilisi saavutusi.

Kuid israelliidid eksisid, kui nad kujutlesid, et mesopotaamlased on süüdi upsakuses. Nood teadsid, et inimelu isegi nende uhketes linnades on puudulik ja ajutine, võrreldes jumalate maailmaga, mis moodustas ikka veel nende igapäevaelu tausta.

Maailma loomine oli jätkuv protsess: jumalate võitlus kaosega kestis ikka veel ja inimesed jumalike jõudude toetust, et korralagedust ja hävingut eemal hoida.

Vanemas mütoloogias oli abielu emajumalannaga tihti tähistanud ülimat valgustatust ja kangelase rännakute kõrghetke, aga Gilgameš ütleb Ištarile ära. See on tugev kriitika traditsioonilise mütoloogia aadressil, mis ei suuda linnaelanikke enam piisavalt puudutada.

Ta [Buddha] ei uskunud enam, et jumalatest oleks kasu, aga ta suutis nad vaikselt kõrvale tõrjuda ega tundnud mingit vajadust alustada nende vastu ideoloogilist rünnakut. [---] Mõnes tema elust kõnelevas loos paistavad jumalad olevat tema hingeseisundite peegeldused või vastanduvate vaimsete jõudude personifikatsioonid.

Iisraeli prohvetid ei suutnud nii rahulikku suhtumist omaks võtta. [---] Israelliidid olid sajandeid osalenud Lähis-Ida rituaalses ja müütilises elus, kummardades Ašerat, Baali ja Ištarit lisaks enda jumalale Jahvele. [---] Kuna vanad lood tundusid nüüd tühised, kuulutasid nad need valedeks. Nende jumal Jahve, kelle ülimu ülevus tõestas vanade lugude tühisust oli ainus jumal.

Paljud israelliidid tunnetasid ikka veel vanade müütide võlu ja pidid nende veetluse vastu võitlema. Nad tundsid, et nad kisti oma naabrite müütilisest maailmast vägisi välja ja nad muutusid heidikuteks.

Kaasaegse meditsiini, hügieeni, tööjõusäästlike tehnoloogiate ja arenenud transpordiviiside leitamine muutis lääne inimeste elu pöördeliselt paremaks. Kuid logos polnud kunagi olnud võimeline andma inimeste tähenduslikkuse tunnet, mida nad näisid vajavat. Müüt oli olnud see, mis andis elule vormi ja tähenduse, aga kui moderniseerimine jätkus ja logos niivõrd suurepäraseid tulemusi saavutas, hakati mütoloogiat üha vähem usaldama.

Juba 16. sahandil näeme järjest rohkem tõendeid tuimastavast meeleheitest ja hiilivast vaimsest halvatusest ning jõuetust ja raevu seoses sellega, et vana müütiline mõtteviis purunes ja selle asemele ei paistnud tekkivat midagi uut.

Müüt oli andnud inimestele usu, et nad on seotud universumi keskmega, aga nüüd näis, et nad paiknevad kõrvalises kohas ühel täiesti tavalisel planeedil, mis tiirleb ümber ühe väiksema tähe.

Aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche, et Jumal on surnud. [---] Muutes nn Jumala puhtalt abstraktseks tõeks, milleni võib jõuda ainult kriitilise intellekti abil, olid tänapäeva inimesed ta enda jaoks tapnud.

Müütiline mõtlemine ja käitumine olid aidanud inimestel seista vastamisi võimalusega, et nad kaovad ja muutuvad olematuks, ning jõuda mingil moel selle teadmisega leppimiseni. Ilma niisuguse distsipliinita on paljudel olnud raske meeleheidet vältida.

Praeguses müütidest loobumises on liigutavat ja isegi kangelaslikku askeetilkust. Kuid puhtalt kindlad, loogilised ja ajaloolised mõtteviisid on jätnud paljud meist ilma ravivõtetest ja vahenditest, mis aitasid inimestel kasutada kogu oma inimlikku ressurssi, elades koos vastuvõetamatuga.

Nii Elvis Presley kui printsess Diana muudeti kohe müütilisteks olenditeks, isegi religioosse kultuse objektideks. Aga sellises ülistamises on midagi paigast ära. Kangelasmüüt polnud mõeldud selleks, et anda meile ikoone, mida imetleda, vaid selleks, et jõuaksime lähemale kangelasverele iseendas. Müüt peab viima jäljendamise või osaluse, mitte passiivse mõtisklemiseni. Me ei tea enam, kuidas elada oma müütilist elu nii, et see oleks vaimseid väljakutseid pakkuv ja edasiviiv.

Aastal 1922 kujutas T.S.Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses "Ahermaa". Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta. [---] Mõjuvate, nappide viidete abil mineviku mütoloogiale - euroopa, sanskriti, budismi, piibli, kreeka ja rooma müütidele - näitas Eliot selgelt nüüdisaegse elu viljatust: selle võõrandatust, igavust, nihilismi, ebausklikkust, enesearmastust ja meeleheidet.

Romaan nagu müüt õpetab meid nägema maailma teistmoodi, näitab meile, kuidas vaadata oma südamesse ja näha maailma vaatepunktist, mis on kõrgemal meie isiklikest huvidest. Kui professionaalsed usujuhid ei suuda meile müütilises pärimuses teed juhatada, siis suudavad ehk meie kunstnikud ja kirjanikud omandada preestri rolli ja tuua uut mõistmist meie eksinud ja rikutud maailma.

Kafka mererannas - Haruki Murakami

2010-09-04T11:59:00.001+03:00

Selle peale mõtlen ma siis, kui see aeg käes on.

Maailm on täis asju, mida sa praegu ei oska ettegi kujutada.

Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida.

Kui mõni neist raamatutest kätte võtta ja avada, tõuseb ninna vanade aegade hõngu. See on eriline lõhn, mida eritavad kahe kaane vahel kaua ja rahulikult uinunud sügavad teadmised ja teravad tunded.

Kunagi ammu ei koosnenud maailm lihtsalt meestest ja naistest. Olid mees-mehed, mees-naised ja naine-naised. [---] Aga jumal Zeus võttis terariista ja lõikas kõik inimesed keskelt pooleks. [---] Selle tulemusena on maailmas ainult mehed ja naised ning inimesed elavad kogu oma elu mööda maailma ringi tormates ja oma algset teist poolt otsides.

Üldiselt ongi raske aru saada, miks jumalad midagi teevad. Nad vihastuvad kergesti ja peale selle on neil perfektsionistlikud kalduvused.

Üksinda on inimesel ikka väga raske elada.

"Kuule, aga sa räägid isegi inimese kohta tiba imelikult, ah?" ütles Ōtsuka-san.
"Täpselt nii, kõik ütlevad sedasi. Kuid Nakata ei oska muud moodi rääkida. Räägib tavaliselt, aga välja kukub niimoodi. See on sellepärast, et Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti."
"Mitte et ma selle üle uhke oleks, aga ega mina ka kirjutada ei oksa," ütles kõuts ja lakkus paar korda paremat päkka. "Aga pea töötab normaalselt ja probleeme pole old."

"Ja siis tuleb vahel ette, et sugukihust pimestatuna minnakse tilladi-tölladi kuhugi kaugele ja tagasiteed ei leita."

Seejärel mõtlesid mõlemad omaette vaikides angerjast. Nende kahe vahel voolas mööda aeg, mis oli määratud vaid sügavateks mõtisklusteks angerja üle.

Suurem osa inimesi arvab, et kassid aelevad päevad kaupa päikeselaigus, peaaegu kunagi tööd ei tee ja on üldse ühed täiesti muretud loomad, kuid kasside elu pole üldse nii bukooliline. Kassid on haprad ja kergesti haavatavad pisikesed olendid.

Kreeka jumalad on pigem mütoloogilised kui religioossed olendid. See tähendab, et neil on samasugused puudused nagu inimestelgi. Nad on kergesti ärrituvad, liiderlikud, armukadedad, unustajad.

"No siis on otsustatud," ütleb Ōshima-san. "Ma viin su nüüd raamatukokku. Ja siis sa saadki raamatukogu osaks."

Lärmist tulvil tegelikkus haarab meid endasse. Suurte veoautode õhkpidurid, tuututamine, heitgaasid. Veel eile mind ümbritsenud asjad - intiimse leegiga pliidi all hõõguvad söed, tähtede sädelus, metsa tüünus - eemalduvad minust ja haihtuvad sootuks.

Mõlemad olid varaküpsed. Ja nagu varaküpsete inimestega juhtub, ei osanud nad hästi suureks kasvada. Nad jäid igaveseks 14-15 aastaseks.

Ta naeratus oli võluv, kuid ajas ning ruumis piiratud.

Valu on isiklik asi ja pärast jäävad sellest isiklikud armid.

Aga see, mis mind palju enam häirib, on inimesed, kellel puudub kujutlusvõime. Või nagu T.S.Eliot ütleb "tühjad inimesed". Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.

Kujutlusvõimetu kitsarinnalisus, sallimatus. Kontrollimatult massidesse läinud poliitilised programmid, tühjad kõlavad loosungid, ülevõetud ideaalid, kivinenud süsteemid. See on see, mida ma tõeliselt kardan.

Kui sul on julgust oma viga tunnistada ja edasi minna, on enamasti võimalik asju heaks teha.

Tōgeguchi-kun oli iseloomult häbelik ja ei kippunud algul eriti rääkima, aga kui ta viimaks Nakata-saniga ära harjus, siis võttis ta vestluse peaaegu täielikult üle. Tal oli palju, mis rääkimist vajas. [---] Tōgeguchi-kun oli paari kuu eest lahku läinud oma pruudist, kellega ta oli lubanud abielluda. Pruudil oli siginenud keegi teine. Pikka aega oli ta seda tema eest varjanud ja korraga mõlemaga semminud. Tööl ei läinud ülemusega kuidagi hästi ja ta mõtles isegi töölt lahkumise peale. Põhikooli ajal vanemad lahutasid. Ema abiellus kohe uuesti, aga uus mees oli mõttetu petis. Laenas heale sõbrale palju raha, aga too ei paistagi seda tagasi maksvat. Kõrvalkorteri üliõpilane kuulas öösiti valjult muusikat ja tema ei saanud sellepärast õieti magadagi.

Ükskõik, millega või kellega me kokku ei puutuks, sünnib niikaua, kuni inimene elab, kõigi ümbritsevate asjade vahele iseenesest tähendus. Kõige tähtsam on see, kas tähendus on sündinud loomulikult või mitte. See, kas pea on kõva asi või mitte, pole tähtis. Tähtis on see, kas sa vaatad asju oma silmadega või ei.

Tüdruk joonistub kuukiirte keskel terava silueti, mis supleb luukarva kahvatus kuuvalguses. [---] Juuksed on sirged ning ulatuvad õlgadeni. Tukk langeb laubale. Tal on seljas laia seelikuosaga kahvatusinine kleit. Kleit ei ole ei pikk ega lühike. Ei kingi ega sokke ta jalas ei kanna. Varrukanööbid on ilusti kinni. Kaeluseauk on ümmargune ja avar, tuues esile tüdruku kauni kaelajoone.
Tüdruk istub käsipõsakil laua ääres ja silmitseb midagi seina peal. Ja mõtleb midagi. Aga paistab, et midagi keerulist ta ei mõtle. Pigem paistab, et teda on vallanud mitte just kauge mineviku mälestuste soe hõllandus. Aeg-ajalt ilmub ta suule midagi õhkõrna naeratusevine taolist.

Kogu ta olek on tegelikkuse jaoks liiga täiuslik. Ta näeb välja nagu inimene, kes on just praegu kellegi unenäost välja lipsanud.

Klaveripedaalide kõrval vedeleb jalastvisatud kirevamoeline sandaalipaar.

"Müstikamaailm on ühesõnaga meie endi hinge varjupool. [---]
Kuni selle hetkeni, mil Edison elektri leiutas, oli suurem osa maailmast sõna otseses mõttes sügava tintmusta pimeduse haardes. Ning too väline, füüsikaline pimedus ja sisemine hinge pimedus põimusid ilma piirideta üheks ja olid otseselt seotud - vaat niimoodi," surub Ōshima-san mõlema käe peopesad üksteise vastu.

Kuid see maailm, milles me praegu elame, on juba teistsugune. Välise maailma pimedus on praktiliselt kadunud, kuid sisemine pimedus on pea muutumatuna alles. See, mida meie hüüame egoks ja teadvuseks, ulbib suuremalt jaolt tolles pimeduses nagu jäämägi, mille tipp vaid paistab. Taoline võõrandumine sünnitab meie sisemuses teatud situatsioonides sügavaid vasturääkivusi ja segadust.

Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.

Kuid korduval kuulamisel hakkab see tekst vähehaaval lähedasemalt kõlama. Ükshaaval leiavad laulu sõnad mu südames pelgupaiga ja talletuvad sinna.

Tähenduse ületanud kujundid tõusevad kui väljalõigatud pildid ning hakkavad omapäi kõndima. Nagu sügavas unenäos.

Absurdi piire kompav üksildane hing - ma arvan, et see on sõna "Kafka" tähendus.

Kui inimene ära sureb, siis ta unustab kõik asjad ära, mida ta teadis.

Kui üksik lind peenikesele oksale istub, siis kõigub see oks tuules kõvasti. Ja sellele vastavalt kõigub ka linnu vaateväli kõvasti. Kas pole?
Mis sa arvad, kuidas lind sellistel puhkudel oma visuaalse info tasakaalustatud saab?
Ta liigutab oksa kõikumise rütmis oma pead üles-alla. Üles-alla, üles-alla. [---]
Kas sa ei arva, et selline elu on väga väsitav? Kui tuleb alati vastavalt oma praeguse oksa kõikumisele pead liigutada.

Varahommikuses inimtühjas raamatukogus on midagi, mis mulle südamesse läheb. Kõik mõtted ja sõnad tuksuvad seal vaikselt.

"Täitsa lõpp, sa käid alati sellise suure kotiga ringi või? Sa oled nagu see poiss Charlie Browni koomiksist, kes kunagi oma tekist loobuda ei suuda."

Ōshima-san keerutab värskelt teritatud pikka pliiatsit käes nagu alati (huvitav, mis küll lühikestest pliiatsitest saab)

Tead, Tamura Kafka-kun, võimalik, et enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. [---] Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda. [---] Inimestele meeldib tegelikult vabaduse puudumine. [---] Jean-Jacques Rousseau definitsiooni kohaselt sai tsivilisatsioon alguse siis, kui hakati ehitama aedu. Väga terav tähelepanek. Täpselt nii, iga viimane kui tsivilisatsioon on sündinud aiaga piiramisel tekkivast vabaduse puudumisest. Austraalia aborigeenid on ainus erand. Nemad säilitasid aedadetta tsivilisatsiooni kuni 17nda sajandini välja. Nemad olid tõeliselt vabad inimesed. Kui tuju tuli, läksid sinna, kuhu tuju tuli, ja tegid, mida tahtsid. Nende elu oli sõna otseses mõttes ringi rändamine.
Ringi rändamine oli nende jaoks elamise metafoor. Kui inglased tulid ja koduloomade jaoks aiad ehitasid, siis ei taibanud aborigeenid üldse, mida see asi tähendab. Ja kuna nad aru ei saanud, siis aeti neid ühiskonnavastase ohtliku elemendina välja tühermaale. [---] Lõppeks on nii, et siin maailmas jäävad ellu need inimesed, kes ehitavad kõrgeid ja tugevaid aedu. Ja kui sa seda eitad, aetakse sind ära tühermaale.

See, mille poole mina püüdlen, ei ole võitlev tugevus, mis aitaks võita või kaotada. Ka ei vaja ma seina, millega end väliste jõudude eest kaitsta. See tugevus, mida mina soovin, on selline, mis võtab väljaspoolt tulevad impulsid vastu ja kannatab need välja. Tugevus, mis aitab taluda ebaõiglust, ebaõnne, kurbust, vääriti mõistmist, mittemõistmist...

Mina olen ju "Kafka mererannas." Sinu armuke ja sinu poeg. Noormees, keda hüütakse rongaks. Ja kumbki meist ei saa iialgi vabaks. Me asume ühe suure õnaruse sees. Vahel asume ajast väljaspool. Kusagil saime me välguga pihta. Hääletu nähtamatu välguga.

"Mul pole varasemat kogemust, ma pole kedagi niimoodi armastanud ja ihaldanud. Ja mind pole ka kunagi varem ihaldatud."
"Ja selle pärast sa oledki segaduses ja ei tea, mida teha?"

Hingematvalt ilusaid mõtteid mõtled sa üksi, järelikult pead ka väga sügavate varjude keskel üksi ekslema. (armastusest)

Kaasaegsete teadmiste kohaselt tekkis labürindi mõiste esmakordselt iidses Mesopotaamias. Neil oli kombeks loomade - või vahel ka inimeste - kõhust soolikaid välja lõigata ja nende kuju järgi tulevikku ennustada. Ja imetlesid nende intrigeerivaid vorme. Seega on labürindi algkuju soolikas. Tähendab, et labürindi toimimisprintsiip on sinu enda sees ja pidevas suhtluses sinu välise labürintsusega. [---] Asjad sinust väljaspool peegeldavad sinu sisemust, sinu sisemus peegeldab sinust väljaspool olevat.

Kes või mis su kaaslane ka ei oleks, alati on parem rääkida, kui rääkimata jätta.

Arvatavasti peaksid sa endas peituvast hirmust ja vihast üle saama. Peaksid laskma sinna erksat valgust ja oma südame jäätunud poole üles sulatama.

Me kõik kaotame pidevalt midagi väga tähtsat. Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi elu mõte. Aga meie peas on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame me pidevalt selle toa kohta, kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma. Ehk teisisõnu, me elame igavesti omaenese raamatukogus.

Gargantua - Francois Rabelais

2010-09-04T00:05:00.002+03:00

Ma oletan, et nii iseäralik sünnitus tundub teile üsna võimatu. Kui te ei taha seda uskuda, tühja kah, ärge uskuge, aga korralikud inimesed, kainelt mõtlevad inimesed usuvad kõike, mida nad kuulevad või loevad.

Kas ma näen und või on uudis, mida ma kuulen, tõesti tõsi? Picrochole, mu vana ustav sõber ja sugulane, kes on ikka olnud mu liitlane, tungis mulle järsku kallale! [---] Ma ei ole eales Picrochole'ile midagi halba teinud, ei tema alamaid ülekohtuselt kohelnud ega tema valdusi riisunud; hoopis vastupidi, ma olen teda toetanud oma meeste ja rahaga, nõu ja jõuga, kui ta on vajanud minu abi. Kui ta on nüüd mind sedasi teotanud, siis peab see olema kurja vaimu sepitsus. [---] Kui Picrochole on hulluks läinud ja sa oled valinud minu, et mina paneksin talle mõistuse pähe, siis anna mulle hinge jõudu ja tarkust, et ma suudaksin painutada ta jälle sinu püha tahte alla.

Või on see saatuse tahe või tähtede seis, mis tegi lõpu su rõõmu- ja rahupõlvele? Tõesti, iga asi lõpeb kunagi ja aeg seab talle piirid: kui miski on oma harjale jõudnud, siis langeb ta alla ja hävib, sest ta ei saa selles seisus kaua püsida.

Ega siis üks vägilane ja vallutaja, kes tahab saada maailma valitsejaks, ei või kogu aeg nõuda kõiki mugavusi.

Sest vana sõjatarkuse järgi ei tohi vaenlast ilmaski meeleheitele viia. Meeleheide annab jõudu ja julgust löödutele, kes on nõrkemas.

Ja et siin ilmas käib kloostrites kõik kella järgi - iga silmapilk on ettekirjutatud, piiratud ja korraldatud -, siis teeme meie seaduseks, et selles kloostris ei tohi olla ei kelli ega mingisuguseid numbrilaudu. Kõik tehakse ära siis, kui on tarvis ja on kõige sobivam aeg. Miski ei raiska aega nii kui tundide rehkendamine. Suurim rumalus on elada kellalöökide, aga mitte oma terve mõistuse ja parema arusaamise järgi.