Sunday, November 13, 2016

Tõnu Õnnepalu - Mandala

Raamat: Mandala
Autor: Tõnu Õnnepalu
Ilmumise aasta: 2012

Loetud juulis 2016

Ega see, et kass elab hetkes, ei tee teda veel vähem ettenägelikuks.

Ta väidab end koguni üldse mitte mõtlevat!
"Vähemalt kirjutades - mitte iial" Kirjutamine on tegu, mitte mõte," on ta meile sulaselgelt öelnud. Mine sa võta kinni...
Muidu, mittekirjutades, tõsi küll, mõtlevat ta vahel ülearugi. See tõendavat tema arvates, et mõtlemine ei vii mitte kuhugi.

Sest eks ole, kui hakkad jutustama ühe elulugu, pead natuke jutustama veel mõne oma. Elulood ju põimuvad, liituvad, kellegi elulugu pole vaid tema elu lugu. Ja lõpuks saab sellest kõigest üks muster...

Näiteks kirjanik, väikese musta nüüdne peremees, eriti ei naera. Ta elab üksi, ta naerab vähe, sest tal ei tule lihtsalt meelde naerda.

Aga eelkõige pani raudtee elu käima ja see on kassidele alati meeldinud. Suur sõda ja segadus olid just läbi saanud. Inimesed hakkasid seda hiljem kutsuma esimeseks  maailmasõjaks, sest pärast korraldasid nad ühe veel ja plaanisid veel paari, aga siis jäi see asi kuidagi soiku, nagu nede suurte plaanidega tihti juhtub.

Aga nüüd need öised varjud, ikisa. Just nagu midagi ohtlikku. Armuvalu...

Selliseid uhkeid ahjusid ei oskagi keegi enam teha. Inimesed ikka, kui nad on õppinud midagi tegema nii hästi, et paremini enam ei saa, kaotavad asja vastu huvi, jätavad sinna paika, lasevad laguneda.

Sest kirjanik polnud armunud mitte kellessegi, vaid kuidas seda öeldagi... Elusse? Võib ka nii. Elusse, nagu ta sel hetkel oli. Sellesse, et ta on jälle uues kohas. Et see on justkui millegi algus.

Igatahes, kodust lahkumine oli vabanemine. Iga kord. Iga uus koht, uus elu, uus suhe tundus õige. Natukesesks ajaks.

Sest kuigi ta oli kirjanik, muistse ja väga palju kannatlikust nõudva ameti esindaja, ja kuigi ta õhtuti istus vana mõisamaja akna all, vaatas kahesaja-aastaseid härmatanud tammesid, oli ta ikkagi kaasaja inimene. See tähendab, et a ei leidnud kusagil asu.

[---], nad [kassid] võivad olla pätid, aga süüdistused, kättemaksuhimu, etteheited, solvumine - niisuguste suurte tunnte jaoks pole nende väikeses kassisüdames lihtsalt kohta.

Rulli põhimõte on, et iga inimest võib elus vaja minna, ükski sõbrasuhe pole liiast. Kuldne põhimõte!

Mis teha, nii suures suguseltsis tuleb neid [vanapiigasid] ikka ette, kõiki tüdrukuid ei õnnestu mehele panna ja mõned on ka niisugused, et ei lähe, tee mis tahad!

[---] aga ikkagi on nende [endise mõisarahva] maailm meie jaoks igaveseks kadunud. Meie oma on küll peaaegu täiuslik, aga siiski vaid võltsing. Aga võib-olla oligi nende maailm juba liiga täiuslik ja sellepärast saigi otsa, sest inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust. Võib-olla lõppes see maailm igavusest. Võib-olla sai talle saatuslikuks võltsingute liiga suur arv, nii nagu meiegi peaaegu täiuslik maailm võib-olla juba varsti enam odavate võltsingute pealetungile vastu seista ei suuda...

Kaebleine aine puuduse üle pole muud kui katse välja vabandada oma laiskust, tühist kirjutamishirmu.

Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, siis ta mesistub. Väga ruttu muide.

Me igaks juhuks ei hakka siin üles lugema kõiki neid saateid, mida kirjanik halval talvel vaadata võis. Ega ta ise ka enam pärast ei mäletanud. Või kes see üldse mäletab, mida ta televiisorist vaadanud on? Telekas on unustus, mitte mäletamine.

Tegelikult meeldib kõigile neid tõelisi kirju saada. Ja isegi saata. Moodne elu on selle naudingu meilt lihtsalt röövinud, midagi samaväärset asemele andmata, uus on vaid "mugavam", nagu öeldakse. See ongi, rääkist ta kassidele, vanade asjade kadumise juures nii kurb, et tegelikult ei asenda neid miski.

Talvgi on nagu üksainus kord loetud ja raamatukokku tagasi viidud raamat, unenägu.

Aga jah, et mis vahe siis veel on raamatul ja aial?
Nende tegemine on küll ühtemoodi. Aga raamatuga pole pärast vaja enam midagi teha. Raamat õitseb, kui ta õitseb, lugeja hingest.


A photo posted by Mooni (@bookandmoon) on

3 comments:

  1. Kuidas see juhtus, et sul neid kaks tükki on?

    ReplyDelete