Sunday, November 8, 2015

Haruki Murakami - Norra mets

Raamat: Norra mets
Autor: Haruki Murakami
Keel, milles loetud : eesti keel
Originaalpealkiri: ノルウェイの森
Ilmumise aasta: 1987, e.k 2006

Loetud märtsis 2015

Tsitaadid peale pausi.

***

Ta ütleb, et meie, patsiendid, ei ela siin mitte selleks, et seda kiiksu sirgeks rihtida, vaid et sellega koos elama õppida.

Reiko naeris, suits ees. "Aga sa oled aus inimene. Ma näen selle kohe ära. Ma olen siin seitse aastat olnud ja igasuguseid inimesi tulemas ja minemas näinud, sellepärast näen ära, kes oskab oma südant avada ja kes ei oska. Sina oskad. Või kui täpsemalt öelda, siis oskad avada, kui sa seda vaid tahad."
"No ja mis siis saab, kui oma süda avada?"
Reiko pani, suits endiselt ees, lõbustatud ilmel käed laua peal kokku. "Siis saab terveks," ütles ta.

"Peale selle ei ole mingit vajadust kõva häälega rääkida. Ei ole vaja kedagi milleski veenda ega kellegi tähelepanu endale tõmmata."

"Aga selle mehega on nii, et ta paneb kõik oma hälbed süsteemi ja leiab neile loogilise põhjenduse. Tal on jube hea pea. Kui see mees siia tuua, siis laseb ta siit kahe-kolme päeva pärast jalga. Et seda ma juba tean, toda ka juba tean, jah, kõike juba tean - vaat sedasorti inimene on ta. Maailm austab seda sorti inimesi."
"Mina olen vist külla väga rumal," ütles Naoko. "Ma ei saa siiamaani sellest asutusest siin hästi aru. Nagu ma ei saa ka iseendast hästi aru."
"Sa ei ole mitte rumal, vaid normaalne inimene. Mina ka ei saa paljudest asjadest iseendas aru. Tavalistel inimestel ongi nii."

Hirmus on see, kui tundeid välja ei oska lasta, siis kogunevad emotsioonid keha sisse ja kivinevad. Kõikvõimalikud tunded kivinevad kehas ja surevad [---]

"Kogu aeg proovis ennast muuta, paremaks inimeseks saada ja kui see korda ei läinud, siis piinles ja kurvastas. Temas oli palju suurepärast ja ilusat, aga kuni lõpuni välja ei olnud tal eneseusku, mõtles muudkui, et sed peab veel muutma ja toda peab veel tegema. Vaene väike Kizuki-kun!"

Järsku tuli mulle mõte, et küllap ootab mind ees veel mitukümmend, mitusada samasugust pühapäeva. "Vaiksed, rahurikkad - ja üksildased pühapäevad," ütlesin ma kõvasti välja, kuulmaks, kuidas see kõlab. Pühapäeviti ma oma kruvisid paika ei kruti.

"Watanabe ei tunne oma loomu poolest samuti kellegi muu kui iseenda vastu mingit huvi. [---] Ta huvitub ainult sellest, mida ta ise mõtleb, mida ta ise tunneb, kuidas ta ise käitub. Sellepärast suudab ta ennast oma mõtetes teistest lahus hoida. [---] Aga see mees ise ei ole endale sellest päris aru andnud, sellepärast ta ongi vahel segaduses või saab haiget." 

8 comments:

  1. viimane tsitaat meeldis. hakkan ka "Norra metsa" järgmiseks lugema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kurva lõpuga? või niisama kestkelt läbi kurb?

      Delete
    2. läbivalt nukker, kohati veidi optimistlikum, aga peamiselt nukker.

      Delete
  2. lugesin läbi. oli jah nukker. lõpp väga ootamatu ei olnud. eks terve raamat kogu aeg vihjas sellele, et nii võib juhtuda, nagu seal juhtus.
    aga mul tekkis võrdlus jaapanlaste ja kääbikute vahel. neil oli ka seal hirmus oluline söök ja jooks. ja selline, ma ei teagi, mugav olemine? aga see on võib-olla lihtsalt Murakami kirjutamisstiil.

    ReplyDelete
    Replies
    1. eh, ma seda söögi asja ei märganudki Norra Metsas, aga kahtlemata on söök jaapanlaste jaoks oluline, eriti kui söök näeb ilus välja :)

      Delete
  3. see oli veidi naljakas, et 38-aastast naist presenteeriti kui vana. mulle tundus vähemalt, et kogu aeg rõhutati, kui vana ja kortsuline ta on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma seda ei märganud (taas). üldiselt jaapanlannad näevad kaua noored välja. teisalt, peab mõtlema, kelle vaatepunkt see on, mida me loeme. Watanabe Tooru ju, vana ta oli, 18-20 vms ?
      nädalavahetusel kuulsin, kuidas tuttavale tüdrukule (30.a) ütles 23-aastane, et ta loodab, et ta ka nii vanalt nii hea välja näeb.. :D

      Delete