Monday, February 3, 2014

Maarja Yano - Minu Tōkyō

Ma ei ole paljusid Minu-sarja raamatuid lugenud, aga arutlustes teiste lugejatega on jäänud mulje, et väga paljus võivad sarja erinevad osad olla hit or miss. Teisalt nii on ka kõikide teiste raamatutega, tekst/autor kas haakub mu hingega või mitte.
Mulle isiklikult on meeldinud väga Samarüütel-Longi London ja Siku Ugrimugri raamatud ja Petrone esimene Eesti lugu ning nüüd Yano Tōkyō on minu jaoks kahtlemata hit. Ja mitte ainult seepärast, et ma olen tegelikult väikestviisi japofiil, oli ka muus osas keelekastususe ja lugude poolest, väga mõnus malbe ja mahe lugemine.

Väljavõtted:

Vaatame kõrgelt, kuidas Tōkyō järjest hämaramaks muutub ja üle kogu maa süttivad ühe uued tuled. Tulukesed ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab. Mitte ühtegi hämarat paika.

See on päeva kõige helgem hetk. Lesin selili Tōkyō keskuses ja vaatan üksikut tähte, mis öötaevas särab. Heidan pilgu linna kõige võimukamale pilvelõhkujale. Seejärel keeran külje ja vaatan, kuidas Dush joogaharjutusi teeb ja Shō kujuteldava kurikaga nähtamatut pesapalli lööb. Selline Tōkyō mulle päris meeldib, mõtlen.

Meie seltskonnas olen ma see kyara - ehk siis karakter või inimtüüp -, kes süüa teha ei oska.
Olen täheldanud, et jaapanlaste sõpruskondades on kombeks üksteist liigitada - "tema on see nunnu-kyara", tema on see "minnalaskja-kyara". Ja siis, kui seda inimest parasjagu kohal ei ole, arutletakse seltskonnaga õlle taga istudes pikalt, mis kyara ta täpselt ikka on.

Naisele, kellele meeldib üksinda reisida, sobib ajakiri üksinda reisivatele naistele. See juhendab muu hulgas ka, kus oleks kõige stiilsem lõunastada.

"Teine klient on mul alla aastane tüdruk, kelle vanemad tahavad temast kosmpoliiti kasvatada ja ta rahvusvahelisse kooli panna," jutustas sloveenlane. "Selleks käib ta juba inglise keele tundides ja on väidetavalt tänu minule, tema inglise keelsele kasvatajale, nüüd tõstetud edasijõudnud beebide inglise keele klassi. Kusjuures ta ei räägi mitte üht sõna. Ei inglise ega ka mitte jaapani keeles."

[---] siis lausub ta: "Peamine, mis inimese otsuseid suunab, on hirm. Elus tuleb õppida hirmuga toime tulema, hirmust üle olema."

Aga Shō joonistas paberile telje, märkis selle tähega x. Ta tegi ühe punkti umbes telje keskele. "Siinpool märget on soe sõbratunne," seletas ta. "Teisel pool on tuline armumine."
Siis asetas ta pastaka selle koha peale, kus tema oma tunnetega minu suhtes on, umbes täpselt piiri peal, ja teatas: "Ma võin kainelt jääda püsima otse sinna, kui sa minu pruudiks saada ei taha."

Istun veel söögilauas, kui kuulen õuest kostvat muusikat. Sellist, nagu keegi oleks avanud hiigelsuure mängutoosi, mille lauluke kõlab üle kogu linnaosa või vähemalt tänava.
"Kust see muusika tuleb?" küsin.
"Ah, see? See on prügiauto." Oh, Jaapan.

Mul on justkui halb eelaimus, hirm tuleviku ees. Olen muutunud araks. Seni olen ajanud oma masenduse kodumaal olemise süüks ja oodanud roosamanna-elu, mis mul Jaapanisse naastes ees seisab. Nüüd tahan oma masendust hoopis kõigest väest projitseerida Tōkyō linnale. Aga ehk on asi minus endas? Ehk olen ma võimetu nägema idülli või õdusust või mida iganes ma parasjagu arvan, et igatsen. Ühel õhtul enne magamajäämist isegi nutan natuke suurest ehmatusest, mis selle avastusega kaasneb. Et masendus, mis arvasin olevat sõltuv välistest tingimustest, on hoopis sügaval minu enda sees.

Igaühel on oma elust olemas teatav narratiiv, kas pole? Minevikusündmustest moodustub alateadlikult looke, mis on mõeldud õigustama seda, mida ma praegu teen või tegemata jätan - ja mida ma tulevikus teha plaanin.

Selleks, et rohkem elus olla, ei pea tingimata mägesid vallutama, avastan. Samamoodi olen ma elus, kui seisan keset tuba ja muusika saatel õõtsun.




No comments:

Post a Comment