Sunday, November 13, 2016

Tõnu Õnnepalu - Mandala

Raamat: Mandala
Autor: Tõnu Õnnepalu
Ilmumise aasta: 2012

Loetud juulis 2016

Ega see, et kass elab hetkes, ei tee teda veel vähem ettenägelikuks.

Ta väidab end koguni üldse mitte mõtlevat!
"Vähemalt kirjutades - mitte iial" Kirjutamine on tegu, mitte mõte," on ta meile sulaselgelt öelnud. Mine sa võta kinni...
Muidu, mittekirjutades, tõsi küll, mõtlevat ta vahel ülearugi. See tõendavat tema arvates, et mõtlemine ei vii mitte kuhugi.

Sest eks ole, kui hakkad jutustama ühe elulugu, pead natuke jutustama veel mõne oma. Elulood ju põimuvad, liituvad, kellegi elulugu pole vaid tema elu lugu. Ja lõpuks saab sellest kõigest üks muster...

Näiteks kirjanik, väikese musta nüüdne peremees, eriti ei naera. Ta elab üksi, ta naerab vähe, sest tal ei tule lihtsalt meelde naerda.

Aga eelkõige pani raudtee elu käima ja see on kassidele alati meeldinud. Suur sõda ja segadus olid just läbi saanud. Inimesed hakkasid seda hiljem kutsuma esimeseks  maailmasõjaks, sest pärast korraldasid nad ühe veel ja plaanisid veel paari, aga siis jäi see asi kuidagi soiku, nagu nede suurte plaanidega tihti juhtub.

Aga nüüd need öised varjud, ikisa. Just nagu midagi ohtlikku. Armuvalu...

Selliseid uhkeid ahjusid ei oskagi keegi enam teha. Inimesed ikka, kui nad on õppinud midagi tegema nii hästi, et paremini enam ei saa, kaotavad asja vastu huvi, jätavad sinna paika, lasevad laguneda.

Sest kirjanik polnud armunud mitte kellessegi, vaid kuidas seda öeldagi... Elusse? Võib ka nii. Elusse, nagu ta sel hetkel oli. Sellesse, et ta on jälle uues kohas. Et see on justkui millegi algus.

Igatahes, kodust lahkumine oli vabanemine. Iga kord. Iga uus koht, uus elu, uus suhe tundus õige. Natukesesks ajaks.

Sest kuigi ta oli kirjanik, muistse ja väga palju kannatlikust nõudva ameti esindaja, ja kuigi ta õhtuti istus vana mõisamaja akna all, vaatas kahesaja-aastaseid härmatanud tammesid, oli ta ikkagi kaasaja inimene. See tähendab, et a ei leidnud kusagil asu.

[---], nad [kassid] võivad olla pätid, aga süüdistused, kättemaksuhimu, etteheited, solvumine - niisuguste suurte tunnte jaoks pole nende väikeses kassisüdames lihtsalt kohta.

Rulli põhimõte on, et iga inimest võib elus vaja minna, ükski sõbrasuhe pole liiast. Kuldne põhimõte!

Mis teha, nii suures suguseltsis tuleb neid [vanapiigasid] ikka ette, kõiki tüdrukuid ei õnnestu mehele panna ja mõned on ka niisugused, et ei lähe, tee mis tahad!

[---] aga ikkagi on nende [endise mõisarahva] maailm meie jaoks igaveseks kadunud. Meie oma on küll peaaegu täiuslik, aga siiski vaid võltsing. Aga võib-olla oligi nende maailm juba liiga täiuslik ja sellepärast saigi otsa, sest inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust. Võib-olla lõppes see maailm igavusest. Võib-olla sai talle saatuslikuks võltsingute liiga suur arv, nii nagu meiegi peaaegu täiuslik maailm võib-olla juba varsti enam odavate võltsingute pealetungile vastu seista ei suuda...

Kaebleine aine puuduse üle pole muud kui katse välja vabandada oma laiskust, tühist kirjutamishirmu.

Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, siis ta mesistub. Väga ruttu muide.

Me igaks juhuks ei hakka siin üles lugema kõiki neid saateid, mida kirjanik halval talvel vaadata võis. Ega ta ise ka enam pärast ei mäletanud. Või kes see üldse mäletab, mida ta televiisorist vaadanud on? Telekas on unustus, mitte mäletamine.

Tegelikult meeldib kõigile neid tõelisi kirju saada. Ja isegi saata. Moodne elu on selle naudingu meilt lihtsalt röövinud, midagi samaväärset asemele andmata, uus on vaid "mugavam", nagu öeldakse. See ongi, rääkist ta kassidele, vanade asjade kadumise juures nii kurb, et tegelikult ei asenda neid miski.

Talvgi on nagu üksainus kord loetud ja raamatukokku tagasi viidud raamat, unenägu.

Aga jah, et mis vahe siis veel on raamatul ja aial?
Nende tegemine on küll ühtemoodi. Aga raamatuga pole pärast vaja enam midagi teha. Raamat õitseb, kui ta õitseb, lugeja hingest.


A photo posted by Mooni (@bookandmoon) on

Sunday, November 6, 2016

Stendhal - Punane ja must

Raamat: Punane ja must
Autor: Stendhal
Keel, milles loetud : eesti keel
Originaalpealkiri: Le Rouge et le Noir
Ilmumise aasta: 1831, e.k 1938

Loetud juulis 2016

Kokkuvõttes leidis ta härra de Rénali olevat palju vähem igava kui kõik teised tema tutvusringkonda kuuluvad mehed.
Sellel otsusel oma abikaasa üle oli küllaltki alust. Verriérs'i linnapea oli kuulus oma vaimukuse, eriti aga oma kõneosavuse poolest - seda nende poole tosina nalja tõttu, mis ta oli pärinud ühelt onult.

Ta tahtis järele mõtelda selle ootamatu pakkumise üle, mis ta saatusesse pidi tooma suure muudatuse, aga tundis end võimetu olevat ükskõik millisek arupidamiseks, ta hakkas fantaseerima ainult sellest, mis teda ootab härra de Rénali kaunis kodus.

Pariisis oleks Julieni vahekord proua de Rénaliga muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on armastus ju romaanide laps. Noor koduõpetaja ja ta kartlik armuke oleksid kolme või nelja romaani lugedes või isegi "Gymnase'i" teatris kupleesid kuuldes leidnud oma suhtele kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks; [---] Meie süngema taeva all näeb vaene noormees, kes on auahne ainult sellepärast, et ta õrn süda ihaldab teatavaid mõnusid, mida võimaldab raha, iga päev kolmekümneaastast naist, kes on siiralt vooruslik, hoolitseb ainult oma laste eest ega mõtlegi oma eluviisidele eeskujusid otsida romaanidest. Kõik liigub provintsis aeglaselt, kõik hargneb edasi vähehaaval, siin on rohkem loomulikkust.

Sellised jutud olid Julieni hämmastanud, ta oli teada saanud mõndagi uut. Julieni üksildane elu, täis unistusi, aga ka umbusku, oli teda eemale hoidnud kõigest, mis oleks võinud teda kuidagi valgustada.

Selles paraku peitubki tsiviliseeritud maailma häda. Kui kahekümneaastane noormees on pisutki haridust saanud, on ta varsti tuhande penikoorma kaugusel loomulikkusest, aga ilma selleta pole armastus sageli muud kui vaid kõige igavam kohustus.

Rändaja, kes järsust mäest üles on jõudnud, võtab selle tipul istet ja tunneb täielikku lõbu puhkusest. Aga kas ta on õnnelik siis, kui teda sunnitakse alati puhkama?

"Chélani kiri on lühike," ütles ta nagu enesega kõneledes. "Intelligenti pauca*; meie kiirel ajal pole võimalik küllalt napisõnaline olla."
* Arusaajale jätkub vähesest (lad.k)

Nende silmis oli ta süüdi määratu suures patus: ta mõtles, ta arutles iseseisvalt, selle asemel, et pimesi käia autoriteedi ja eeskuju järgi.

See kingitus tõstis Julieni perekonna seltskonna hulka, keda tuleb austada, ning andis kadedusele surmahoobi.
Julien omandas õiguse üleolekule, mille tegi pühaks jõukus. Chazel ja teised silmapaistvad seminaristid olid nüüd Julieni vastu lahked ja heitsid talle peaaegu ette, et ta polnud oma vanemate jõukusest neile varem rääkinud ja et ta oli neid pannud piinlikku olukorda, kuna nad varem ei teadnud tema kui rikka inimese vastu aupaklikud olla.

[---] teiste sõnadega, töötatakse ja nähakse vaeva ainult selleks, et kord kuuluda kõrgemasse seltskonda või näida seltskonnainimesena. See on nende ainus eesmärk, niipea kui neil enam leivamuret pole.

Aga kas usute või mitte, mu härra, kuid juba kom aastat tagasi kaotasin ma igasuguse lootuse leida inimest, kes kirjutaks kõik mu kirjad ja suvatseks seejuures enne natukenegi järele mõtelda, mida ta teeb.

Mingi sügav umbusk takistas teda imetlemast elavat Pariisi; teda liigutasid ainult need mälestusedsambad, mida oli lasknud püstitada tema sangar.

Julien ei teadnud midagi kõigist neist moodsatest nimedest, nagu Southey, lord Byron, George IV, mida ta esimest korda kuulis. Keegi ei saanud aga jätta tähele panemta, et niipea kui tuli jutt Roomas sündinud asjust, mille kohta sai teadmisi ammutada Horatiuse, Martialise, Tacituse jt teostest, seisis Julien teistest vastuvaidlematult kõrgemal.

"Mina olen sõltumatu inimene," ütles ta kolme aumärgiga ehitud härrale, kelle üle ta nähtavasti nalja heitis. "Miks peaks mul täna olema seesama seisukoht, mis kuus nädalat tagasi? Kui see nii oleks, siis muutuksin oma seisukoha orjaks."

See, mis vaesel krahv de Thaleril vahest kõige rohkem puudus, oli võime midagi soovida. Selle oma iseloomuomaduse poolest oleks ta olnud väärt olema kuningas. Vahetpidamata kõikide nõu kuulda võttes polnud tal kunagi julgust ühtegi nõuannet lõpuni omaks võtta.

"Kas Danton tegi hästi, kui ta varastas?" küsis ta ägedusega, mis näis järjest pöörasemaks muutuvat. "Kas Piemonte ja Hispaania revolutsionäärid pidid oma rahvast kuritegudega kompromiteerima hakkama? Andma ilma igasuguste teeneteta inimestele kõik juhtivad kohad sõjaväes ja kõikvõimalikke ordeneid? [---] Kas oli vaja Torino varakambrit lasta tühjaks röövida? Ühesõnaga, mu preili," ütles Julien hirmuäratava näoga talle lähemale astudes, "kas peab see, kes tahab maa pealt minema pühikda rumalust ja kuritegusid, olema nagu marutuul ja tegema kurja umbropsu?"

Noormeeste läkitused egid talle palju lõbu; sellegipoolest olid kirjad tema arvates kõik ühesugused. Ikka ühed ja samad kõige sügavama ja kõige trööstituma armastuse avaldused.
"Kõik nad teesklevad olevat mehelikkuse eeskujud, kes on valmis Palestiinasse minema," ütles ta oma nõbule. "Kas võib enesele ette kujutada midagi läägemat? Ja niisuguseid kirja hakkan ma siis eluaeg saama! [---]

Kas ei mängiks ma lollikest siis, kui hakkaksin armastama markii de Croisenois'd? Kas see ei oleks lihtsalt selle õnne täpne kordamine, mida naudivad mu nõbud ja mida ma nii sügavalt põlgan? Ma tean juba ette kõike, mida vaene markii mulle ütleb, ja kõike, mida ma pean talle vastama. Mis armastus see on, mis paneb haigutama?

Niipea kui nad jäävad üksi, hakkab neil hirm, mitte beduiini oda, vaid naeruväärsuse ees, ja see kartus teeb nad hulluks.

Tund hiljem tõi teener Julienile kirja; see oli lihtsalt armuavaldus.
"Stiil pole eriti afekteeritud," ütles Julien endale, katsudes kirjanduslike ääremärkustega talitseda rõõmu, mis ta näo vastu tahtmist naerule tõmbas.

[---] ütles ta silmapilkudel, mil ta oma õnnetust tegelikust suuremaks puhus.

Sellistel uhketel iseloomudel on omadus vihalt enese vastu kiiresti üle minna pahameeleni teiste vastu; [---]

Sunday, October 30, 2016

Catrine Clay - Kuningas, Keiser, Tsaar

Raamat: Kuningas, Keiser, Tsaar
Autor: Catrine Clay
Keel, milles loetud : eesti keel
Originaalpealkiri: King, Kaiser, Tsar
Ilmumise aasta: 2006 e.k 2013

Loetud juuni-juuli 2016

[---] Wales'i printsile meeldis tihti reisida incongito siiralt uskudes, et hoolimata tema pagasi luksuslikkusest ja saatjaskonnast ei tunne keegi teda ära. See oli meelelahutus, mida ta jagas paljude kuningliku pere liikmetega, kes leidsid väga, et neil on tavaliste inimeste kombel õigus mõningale vabale ajale ja privaatsusele. Isegi kuninganna Victoriale meeldis aeg-ajalt lipsata Prantsuse Rivierasse, esinedes seal Lancasteri krahvinnana. Tema lemmik-peatuspaik oli Exelsior-Regina hotell, mis kükitas kõrgel kaljul Nizza kohal ja mille ta võttis kohalviibimise ajaks täielikult enda kasutusse, tuues kaasa nii oma armsamad mööbliesemed kui ka hulga teenijaid ja kuningliku õukonna personali.

Võib-olla oli põhjus selles, et nad olid nii kõrgest soost, et seda mitte tähtsaks pidada, kuid ei Wales'i printsil, kuninganna Victorial ega ka pärast neid kuningas George V-l polnud tõelist arusaamist klassi- või nahavärvi vahedest. [---] Selles osas erines Briti kuninglik perekond fundamentaalselt Saksa keisritest, kellele oli rassiline puhtus kinnismõtteks ammu enne seda, kui natsid selle seadustasid.

Dr Hinzpeter, kes oli kindel selles, et tema kuninglikud õpilased peaksid saabuma nagu tavalised koolipoisid, otsustas, et nad peaksid suurema osa teest minema jalgsi, seljakotid seljas, ning ülejäänud osa reisima ühistranspordiga. Lõpptulemuseks oli see, et kui nad lõpuks Kasseli paleesse jõudsid, väsinud ja pärast nappi leivast ja õllest koosnenud hommikusööki näljased ning dr Hinzpeteri vihmavarjust hoolimata läbimärjad, ei lasknud uksehoidja neid sisse. "Alles pärast pikka dispuuti äärmiselt nördinud Hinzpeteri ja uksehoidja vahel, kes ootas kaht Preisi printsi, kes me ilmselgelt ei olnud, lubati meid lõpuks sisse," kirjutas Willy aastaid hiljem mõningase huumoriga.

"Prints George'i vana vaenlane," kandis Dalton ette, "on see närviline, kergesti erutuv temperament, mis ikka veel teeb teda mõninkord raskuste ees närviliseks, selle asemel, et neile silma vaadata, ja teeb niiviisi mutikuhjadest mäed." Kuid enamasti oli Georgie rõõmsameelne, otsekohene ja kohusetundlik.

[---] Barbadosel, oli juhtunud arusaamatus. Ajalehed teatasid, et mõlemale printsile oli ninale tätoveering tehtud ja see uudis jõudis kiiresti Inglismaale. Kuigi prints George lasi hiljem oma mereväekärjääri käigus endale mitmeid tätoveeringuid teha ja on päris lõbus tema toredas kroonimisrüüs tehtud fotosid vaadates mõelda kõigile neile draakonitele, mis hermeliini all luuravad, polnud tal 1881.aastal veel ühtegi, ei ninal ega kusagil mujal. 

[---] Ning kõige nooremad kuningliest ja vürtslikest lastest on leidnud endale eestvedaja ei kelleski teises kui Venemaa tsaaris. Selliseis lastearmastajaid nagu tsaar Aleksander leidub vähe. Kui tema kohal on, võib olla kindel, et lapsed kogunevad tema ümber otsekui noored võrsed tugeva ja laia tammepuu all. Väikesed seltsilised ei näita üles ausutst Tema Vene Majesteedi vastu. Kartmatult ratsutavad nad ta põlvel, sikutavad habet ja teevad koos oma keiserliku mängukaaslasega sadu vempe."

Nagu Mr Lowe The Times'ist hiljem valgustas: "Väljaspool kitsast perekonnaringi polnud tsaar kunagi ei väga hea suhtleja ega südamlik. Ta oli sõnaaher ja kuna ta end alati ebamugavalt tundis, siis oli ta ka üpris kohmetu."

Kui tööstur Walter Rathenau esimest korda Wilhelmit kohtas, oli ta küllaltki jahmunud. Loodud pilti ja propagandat uskudes arvas ta, et leiab eest jõulise ja energilise mehe. "Seal istus nooruslik mees värvikas, kummaliste medalitega mundris, valged käed täis värvilisi sõrmuseid, käevõrud randmetel; õrn nahk, pehmed juuksed, väikesed valged hambad," kirjutas ta oma memuaarides 1923.aastal, lisades ebatavalise läbinägelikkusega: "Tõeline prints, kiindunud muljesse [mille ta jättis], pidevalt endaga võitluses, oma loomust ületav, et pigistada sellest väärikust, energiat, meisterlikkust. Vaevalt ühtki hetke ilma [enese] teadlikkuseta; teadvustamata jääb ainult - ja siin algab inimlikult liigutav osa - võitlus iseendaga; loomus, mis on iseenda vastu suunatud, pahaaimamatu. Minu kõrval on seda ka teised näinud: vajadus emotsionaalse toe järele, pehmus, inimeste igatsus, vägisi riisutud lapselik loomus, need olid atleetlike saavutuste, tugeva pinge ja kõmiseva aktiivsuse taga tuntavad."

"Ümberpiiramine" sai Willy kinnismõtteks ja arenes lõpuks õilmitsevaks paranoiaks, mida õhutasid tema sõjaässitajast militaarlased - et teda rünnatakse igalt küljelt, Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa löövad tema vastu kampa nagu koolipoisid mänguväljakul. Mingil määral oli tal õigus. Üks Aleksander III viimaseid surmaeelseid tegusid oli olnud Prantsusmaaga salajase kaitseallianssi moodustamine. Willy eksitus seisnes arusaamas, et lahendus sellele on sõjaline, mitte aga poliitiline asi.

"Ma loodan siiralt, et kõrgendatud maksud, mis on vajalikud sõjakuulutuste katmiseks, ei lange töölisklassi kanda," kirjutas kuninganna sel päeval Salisburyle, "kuid ma kardan, et neid puudutab valusalt õlle hinnale lisanduv kuuepennine."

Siin meeldis tal [kuningas Edward VII] olla incognito, elades luksuslikult Weimari hotellis. Igal aastal müüs hotell pärast tema lahkumist tema swiidi mööbli kaks korda ostuhinnast kallimalt.

Kuid esmalt oli ta [Zedlich-Truetzschler] reisinud Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerikas ning kujundanud varakult seisukoha, et niivõrd tsentraliseeritud süsteemi, nagu see keiserlikul Saksamaal oli, pahed viivad tingimata varem või hiljem katastroofini ja et seda tuleb kaasajastada.

Stolõpin teadis, et nihilistid olid tõotanud ta tappa, kuid ta liikus ringi, nagu poleks midagi juhtunud - kuigi tema tütar oli juba pommirünnaku ohvriks langenud -, ja ütles Ponsonbyle, et "kui ta elaks hirmus oma elu pärast, poleks elu elamist väärt."

A photo posted by Moon (@bookandmoon) on

Sunday, October 23, 2016

Sarina Langer - Rise of the Sparrows

Raamat: Rise of the Sparrows
Autor: Sarina Langer
Keel, milles loetud : english
Ilmumise aasta: 2016

Loetud juunis 2016

She held Cephy, and reminded herself that despite what she told herself now, she had not been content. She had been lonely.

A photo posted by Moon (@bookandmoon) on

Sunday, October 16, 2016

Guy Gavriel Kay - Tigana

Raamat: Tigana
Autor: Guy Gavriel Kay
Keel, milles loetud : english
Ilmumise aasta: 1990

Loetud juunis 2016

There was singing on the other side of the river too, he noted, listening to the enemy soldiers north of them. It was curiously hard to impute any absolute sense of evil to those harmonizing voices, or hate them quite as blindly as being a soldier seemed to require. He wasn't really a soldier, though, and he had never been good at hating.

"The beauty we find [in the night] is shaped, at least in part, by what we know the morning will bring."

"You don't like the sea?"
"I am quite convinced that any man who says he does is lying, he has debts on land, or a shrewish wife to escape from and -" He paused, pretending to have been suddenly struck by a thought.
"Come to think of it..." he added with exaggerated reflectiveness. Then he winked.

There was danger in fantasies and in memories, both.

Memory was talisman and ward for him, gateway and hearth. It was pride and love, shelter from loss: for if something could be remembered it was not wholly lost. Not dead and gone forever.

"I do not deserve your respect though, nor that of anyone else. Once perhaps; not anymore. You are speaking to an old vain fool - [---]. A man who spent too many years alone, tangled in his own spun webs.

[---] Catriana turned to her, eyes still very wide, and said casually, "Tell me, will we need to tie your sister down? She seems to be in heat and I'm worried about the two men surviving the night."

There are no wrong turnings. Only paths we had not known we were meant to walk.

"I hate that man down there," he said quietly. "I hate everything he stands for. There is no passion in him, no love, no pride. Only ambition. Nothing matters but that. Nothing in the world can move him to pity or grief but his own fate. Everything is a tool, an instrument. He wants the Emperor's Tiara, everyone knows it, but he doesn't want it for anything. He only wants it. [---]



A photo posted by Moon (@bookandmoon) on

Sunday, October 9, 2016

Scott Lynch - The Lies of Locke Lamora

Raamat: The Lies of Locke Lamora
Autor: Scott Lynch
Keel, milles loetud : english
Ilmumise aasta: 2006

Loetud mai-juuni 2016

An old Camorri proverb has it that the only constant in the soul of a man is inconstancy; anything and everything else can pass out of fashion - even as something as utilitarian as a hill stuffed full of corpses.

[---] And why am I the one who gets to push this stupid barge all the way to the market?"
"Oh, you can stop poling the barge any time you can beat me hand to hand three falls out of five."
Jean grinned, showing two rows of crooked brambler's teeth in a face that looked as though someone had set it on an anvil and tried to pound it into a more pleasing shape. "Besides, you're an apprentice in a proud trade, learning under the finest and most demanding masters it has to offer. Getting all the shit-work is excellent for your moral education."
"You haven't given me any bloody moral education."
"Yes. Well, that's probably because Locke and I have been dodging our own for most of our lives now. [---] 

"Hello to you as well, Bug! I knew we could count on you to take pity on your elders and let them rest in the sun while you do the hard work with the pole."
"Jean's a lazy old bastard is what it is," Bug said. "And if I don't pole the barge, he'll knock my teeth out the back of my head."
"Jean is the gentlest soul in Camorr," and you wound him with your accusations," said Locke. "Now he'll be up all night crying."

[---] Locke produced a cinnamon-lemon apparently from thin air and tossed it to the boy. Bug ate it in six bites, dry skin and all, [---]. He grinned.
"They don't make fish poison from those things, right?"
"No," Locke said. "They only make fish poison from things that Jean eats."
Jean harrumphed. "A little fish poison puts hair on your chest. Excepting if you're a fish."

"Gods, I love this place," Locke said, drumming his fingers against his tights. "Sometimes I think this whole city was put here simply because the gods must adore crime. Pickpockets rob the common folk, merchants rob anyone they can dupe, Capa Barsavi robs the robbers and the common folk, the lesser nobles rob nearly everyone, and Duke Nicovante occasionally runs off with his army and robs the shit out of Tal Verrar or Jerem, not to mention what he does to his own nobles and his common folk."

"My name," said Locke Lamora, "is Lukas Fehrwight." [---] "I am wearing clothes that will be full of sweat in several minutes. I am dumb enough to walk around Camorr without a blade of any sort. Also," he said with a hint of ponderous regret, "I am entirely fictional."
"I'm very sorry to hear that, Master Fehrwight," said Calo "but at least we've got your boat and your horse ready for your grand excursion."

"My attendant will be along any moment," Locke/Fehrwight said as he/they stepped abroad the barge. "His name is Graumann, and he too suffers from a slight case of being imaginary."
"Merciful gods," said Calo, "it must be catching."

"I'm so pleased that you only choose victims of the highest moral quality," said Calo. "The wrong sort might set a bad example for Bug."

"The only person who gets away with Locke Lamora games -"
"- is Locke Lamora -"
"- because we thing the gods are saving him up for a really big death. Something with knives and hot irons -"
"- and fifty thousand cheering spectators."

The truth was, Chains had trained them superbly for the task of relieving Camorr's nobility of the burden of some of its accumulated wealth, but had perhaps neglected to discuss the possible uses of the sums involved.

The rain had faded back to a drizzle when they emerged from Harza's shop, giggling to themselves.
"Chains used to claim that there's no freedom quite like the freedom of being constantly underestimated," said Locke.

"Locke," said Nazca, "I know that the only woman with they key to that peculiar heart of yours is a thousand miles away. And I know you'd rather be miserable over her than happy with anyone else."
"Really?" Locke balled his fists. "Seems like it's pretty common fucking knowledge. I bet the duke gets regular reports. Seems as though your father is the only person who doesn't know."

"Gods, you really are cheerful about this, aren't you? You only play vocabulary games when you feel genuinely sunny about the world."

"When you don't know everything you could know, it's a fine time to shut your fucking noisemaker and be polite."

"Riddiculous, is it? You've been putting on airs recently, my dear boy. You've reached that certain age where many boys seem to just sort of fold up their better judgement and set it aside for a few years. [---] 

"The world is full of conundrums that will tax your skills. Do you presume that you will always get to choose the ones that best suit your strenghts?"

"Advice," chuckled Dona Vorchenza. "The years play a sort of alchemical trick, transmuting one's mutterings to a state of respectability. Give advice at forty and you're a nag. Give it at seventy and you're a sage."

Bug was thrashing about in that canal, visible only from the arms up. Jean's light-globe had struck water about three fee to the right of his head; Bug had jumped down into the water on his own.
Damn, but the boy seemed to be constitutionally incapable of remaining in high places for any lenght of time.

"What happened to me, anyway?"
"Enervation - absolute enervation, as through as I've ever seen it." Ibelius lifted Locke's left wrist while he spoke and felt for a pulse. "Jean told me that you took an emetic, the evening of Duke's Day."
"Did I ever!"
"And that you ate and drank nothing afterward. That you were then seized, and severly beaten, and nearly slain by immersion in a cask of horse urine - how fantastically vile, sir, you have my sympathies. And that you had received a deep wound to your left forearm; a wound that is now scabbing over nicely, no thanks to your ordeals. And that you remained active all evening despite your injuries and your exhaustion. And that you pursued your course with the utmost dispatch, taking no rest."
"Sounds vaguely familiar."
"You simply collapsed, sir. In layman's terms, your body revoked its permission for you to continue heaping abuse upon it." Ibelius chuckled.



A photo posted by Moon (@bookandmoon) on

Sunday, October 2, 2016

Maggie Stiefvater - The Raven King

Raamat: The Raven King
Autor: Maggie Stiefvater
Keel, milles loetud : english
Ilmumise aasta: 2016

Loetud mais 2016

*

A general agreement that time, like a story, was not a line; it was an ocean. If you couldn't find the precise moment you were looking for, it was possible you hadn't swum far enough.

[---] he did not look at all like he belonged. [---] But most of it was because he had dark, permanently worried eyes that indicated he had seen the world and it was too much for him.

Henry had never been good with words. Case in point. The first month he'd been at Aglionby, he had tried to explain this to Jonah Milo, the English teacher, and had been told that he was being hard on himself. You've got a great vocabulary, Milo had said. Henry was aware that he had a great vocabulary. It was not the same thing as having the words you needed to express yourself.
[---]
But sounding like you were saying what you felt was not the same as actually pulling it off. A lot of ESL folks feel that way, Milo had finished. My mom said she was never herself in English. But it wasn't that Henry was less of himself in English. He was less of himself out loud. His native language was thought.